„I have a dream“ – mul on unistus

Tartu Salemi kirikus toimus 6. oktoobril KUSi teoloogiline arutelufoorum. Sündmuse eesmärk oli anda osalejatele edasi unistusi, inspiratsiooni ja julgustada olemaks selline kogudus, milleks Jumal meid vormida tahab.

Päev algas hommikul kella 10st, ning kestis õhtuni välja. Hoolimata sellest, et oli laupäev, tuli kohale hulgaliselt rahvast, ning saal oli suures osas täidetud. Õhus oli tunda rõõmu, uudishimu ja sõprust. Osalejad tundsid, et ees ootab sisurikas päev põnevate ettekannete lugude ning vestlustega. Ürituse alapealkiri „eluloolisi vaateid teoloogiale“ tuli hästi välja ka kõnedest ja ettekannetest. Mitmel korral kuulsime ettekandjate suust fraasi „mul pole teoloogilist haridust“, mis andis signaali saalisviibijatele, et tegu on eelkõige inimestega, kes elavad oma elu nii hästi kui nad vähegi oskavad ja tahavad omal viisil Jumalale au tuua. Kõige paremini tuli see välja vestluses ettevõtja Raigo Tammoga, kes on rajanud mitmed edukad ettevõtted ja tehes seda kõike Jumala abiga, et aidata inimesi sellisel viisil, nagu tal võimalik on.

Päevale pani tugeva aluse esimene ettekanne, mille esitajaks oli Meego Remmel. Seal kirjeldas ta elavalt rahvale McClendonlikku vaadet teoloogiale. James William MacClendon Jr oli eelmise sajandi teoloog, kes sõnastas nn baptistliku arusaama või vaate teoloogiale. Selle sisu seisnes arusaamal, et Jumala tõotused, mida me Pühakirjast loeme on aktuaalsed ja kättesaadavad meile tänapäeval. Meego rõhutas, kuidas liiga tihti me elame, kas minevikuideaalides või pelgalt tuleviku peale lootes. Pühakirjast näeme ikkagi, et kõik Issanda tõotused ei kuulu ainult kaugesse tulevikku, vaid need kuuluvad ka meile siin ja praegu.

Päeva haripunkt leidis aset konverentsi teises pooles, kui rahva ette astus kirjanik Kaarel B. Väljamäe. Paljud ei teadnud, mida oodata, kui ta esimesed paarkümmend sekundit rahva ees täielikult vaikis. Mis sellele järgnes oli üks lummav ja kuulamapanev kirjanduslik ettekanne, mille oluline märksõna oli „vaikus“. Elame ühiskonnas, kus on kära palju ja kogu aeg on kiire. Vaikusehetked on need hetked, mida me võtma peame, kuid kardame seda, sest vaikuses tihtipeale kõnetab meid Jumal väga isiklikult. Kui me aga igatseme Jumala lähedust, siis on vaikus hädavajalik. See ettekanne julgustaski kogudusi olema vahel lihtsalt vaikuses, alati ei pea valjult laulma või palvetama, piisab ka vaikusest, ning sellel võiks olla oma koht Issanda koguduses.

„I have a dream!“ on see loosung, mis kõlama jäi. Jumal unistab ka ühest kogudusest. Me ei peaks ainult idealiseerima algkogudust, millest me Uues Testamendis loeme, sest see pole see lõplik kogudus, mida Jumal vormib. Oleme liikumas lõppristikoguduse poole, aga sellest hoolimata me oleme hetkel ikkagi olevikus, ning selles hetkes siin on ka Jumala tõotused kättesaadavad. Oleme ise ka unistajad ning liigume edasi, et Jumala unistused kogudusest võiks kord täituda.

Artikli autor: Sander Tulk, Tartu Kolgata koguduse pastori abi