Ilmselt kõige lihtsam ja levinum narratiiv surmajärgse elu kohta kõlab umbes nii: usklikud lähevad taevasse, ent need, kes Jeesuse päästet vastu ei võta piinlevad igavesti põrgus. Keskajal maalis Dante peensusteni täpse pildi kõigist kannatustest, mida patused kogevad, kaasaegne pastor räägib pigem abstraktsest „Jumalast lahus“ olemisest, aga sisu jääb samaks. Ometi tekib siin palju küsimusi. Kas Piibel on ikka surmajärgse saatuse osas nii ühemõtteline? Kas head mitteusklikud väärivad tõesti igavesi kannatusi? Kas armastav Jumal võib oma loodu hukatusse saata? Kristlik universalism – uskumus, et lõppude lõpuks pääsevad kõik – vastab kõigile küsimustele „ei“.

Kolmas Elevandituba oligi pühendatud igaviku teemadele. Teatud reservatsioonidega universalistlikku vaadet esindas TÜ piibliteadlane Urmas Nõmmik ning õpetust igavesest hukatusest kaitses KUSi piibli ja tõlgendamise valdkonna juht Peeter Tamm. Arutelu keskendus pühakirja sõnumil surmajärgse saatuse kohta, kuid jutuks tuli ka eri uskumuste mõju kristlaste praktilisele elule.

Jaga lehte