Imelisel(t) kohal Eesti hariduskogukonnas

Tahan jagada teiega ühte imet. Juba mu abikaasa Toivo rektoriks-olemise perioodidel 1990ndate lõpus otsisime koostöövõimalusi Eesti rakenduskõrgkoolidega. Takistusi oli igasuguseid, raha neist kõige suurem. Eelmisel sügisel läksin uuele ringile ja võtsin kontakti ühe tuttava rektoriga rakenduskõrgkoolide ringist. Uurisin, kas on võimalik liituda Rakenduskõrgkoolide Rektorite Nõukoguga. Sain jaatava vastuse ja soovituse avaldus esitada. Kui me aga aastast osalustasu hinda kuulsime, sain aru, et see pole meile – nõukogu aastamaks oli umbes neljandik kogu Seminari eelarvest. Ütlesime siis kurvalt, aga kindlalt, et nii väga, kui me ka liituda tahaksime, see pole lihtsalt võimalik.

Aga kontakt oli juba loodud ja mu varasemad tutvused mitmetega rektorite nõukogu laua tagant aitasid ilmselt ka kaasa. Jumal oli juhtinud nii, et viimastel aastatel olin saanud õppekavade eksperdina ja koolitajana olla abiks just selle rektori rakenduskõrgkoolile, kelle kord oli nõukogu juhtida. Ta tuli Seminari külla, meil oli hea vestlus ja nad hakkasid otsima võimalusi, kuidas koostööd teha.
Praeguseks oleme allkirjastanud Rakenduskõrgkoolide Rektorite Nõukogu esindajaga välispartneri lepingu. See pole sprint, see on maraton. Aga Seminari ajaloos esimest korda pole me Eesti hariduskogukonnas enam päris pealtvaatajad. Algus on tehtud.

Einike Pilli, KUSi rektor

Foto: Tallinna Tehnikakõrgkool