Mulle on alati meeldinud reisimine ja uued väljakutsed. Seega tekitas mõte vahetusperioodist Leedus minus sügavat huvi ja 24. augustil kell 7 hommikul alustasin bussisõitu Klaipeda poole. Mu ülikooliks sai Põhja-Ameerika stiilis LCC Rahvusvaheline Ülikool, kus õpetatakse kõiki erialasid läbi kristliku maailmavaate. See aga ei tähenda, et kõik õpilased Jumalasse usuksid. Sellega seoses palvetasin: „Jumal, palun, et jagaksin enda ühikatuba siiski kristlastega. Kui Sa aga arvad, et ma olen piisavalt tugev, et saan hakkama elades ka uskmatutega või isegi teisest usust inimestega, siis olgu nii.“ Ilmselt ei ole peale sellist palvet suur üllatus, et minu toakaaslased järgmiseks neljaks kuuks olid moslemid ja ateistid.

Leetu minnes olin ma teadlikult jätnud oma „seljakoti“ koju ning avanud südame uutele olukordadele. Pealtnäha üksi, aga vaimus koos Jumalaga. Iga järgnev samm sain tunda, kuidas Jumal oli mind just õigel hetkel õigesse kohta asetanud - olin ma otsimas endale kogudust või tegemas igapäevategevusi. Kes oleks võinud arvata, et leian ennast kell kolm öösel palvetamas moslemist toakaaslasega või näen teda kogu siiruses tõstmas käsi üles ning minemas põlvedele öeldes: „Jeesus on päris!“.

LCC ei kanna asjata nime Rahvusvaheline Ülikool. Sinna on tõepoolest koondunud erinevad rahvused. Aastate jooksul on koolis olnud esindatud 64 erinevat rahvust. Minu lähimateks koolikaaslasteks said kaks Lõuna-Korea tüdrukut (Suyeon ja Dayeon). Tänu uutele sõpradele sain proovida korea kultuurile iseloomulikke toite, üheks neist oli Bibimbap.

Leedust tulin tagasi uute teadmiste, rahvusvaheliste sõpruste ja väikest laadi misjonikogemusega. Jumal avas mu silmad, kui lihtne võib olla evangeeliumi jagamine enda igapäevaste tegevuste keskel.
„Sest ma ei häbene evangeeliumi, see on ju Jumala vägi päästeks igaühele, kes usub“ (Rooma 1:16).