Urmas Viilma, EELK peapiiskop

Kui Erki Tamm minuga ühendust võttis ja palus, et kaastööna „Teekäija“ ajakirjale kirjutaksin väikese arvamusavalduse „kõrvaltvaataja“ pilguga Akadeemilise Teoloogia Seltsi Usuteadusliku Ajakirja erinumbrile „Vabakiriklik identiteet ja kogudused ühiskonnas“ [Nr 1 – 2021 (79)], andsin pikemalt järele mõtlemata nõusoleku. Oma kergekäelist lubadust andes ei osanud ma muidugi arvata, et selleks kuupäevaks kui Ermo Jürma minult artiklit ootab, on mul puhkuselt värskelt naasnuna ülesannete kuhil niigi ülepea kasvanud. Vennale antud lubadust ei saanud aga kuidagi enam murda. Nõnda tuli pruukida pisut öötundegi, et omi mõtteid kirja panna.

Esmalt annan kõigile Usuteadusliku Ajakirja erinumbri kätte haarajatele soovituse: ärge püüdke lugeda seda 200-leheküljelist „rammusat rooga“ sisaldavat artiklite kogumikku läbi ühe õhtuga (ööga). Mina seda omaenda rumalusest ja ajapuudusest tegin. Ja sellel olid tagajärjed, mis on väga sarnased ülesöömise sümptomitele rikkalikult kaetud buffet laualt. Kõike on palju. See on maitsev. See on rammus. Tahaks veel, aga enam ei mahu.

Olles ajakirja kaanest-kaaneni läbi lugenud julgen nimetada oma erilised lemmikhõrgutised. Tõeliselt armas, südamlik ja silmiavav on Toivo Pilli artikkel naisevangelistist, jutlustajast ja „müstikust“ Ilse Katvelist (1906–1987) pealkirjaga „„Ülevalt anti märku“. Jutlustaja Ilse Katvel“. Artikli peategelasest (tunnistan ausalt) ma varem teadlik ei olnud. Nagu ka sellest, et meil on Eesti kirikuloost leida meie oma Bingeni Hildegard. Tore üllatus!

Eriliselt nautisin Helle Lihti artiklit „Looduse sakramentaalsest tähendusest“, sest loodushoiu teoloogiast ei ole eesti keeles veel mitte liiga palju kirjutatud. Leidsin sellest artiklist üsna palju äratundmisrõõmu ja seoseid EELK Usuteaduse Instituudi õppekirjanduse sarjas 2016. aastal välja antud mahuka tõlkeartiklite kogumiku „Jumala armu poolt vabastatud“, loodushoiuteoloogiat sisaldavas osas, pealkirjaga „Loodu pole müügiks“ artiklites väljendatud mõtetega. Nimetatud kogumiku toimetaja Anne Burghardt ütleb selle raamatu sissejuhatuses: „Kui Jumal kuulutab kogu loodu „heaks“, siis ei pea ta silmas selle kasulikkust inimestele. Seega mõjutab Jumala ja inimeste uuendatud suhe ka seda, kuidas inimesed suhtuvad ülejäänud loodusse, sest loodu kuulub ennekõike siiski Jumalale ning on usaldatud meie kätte üksnes hoiule.“ Helle Liht rõhutab oma artiklis samuti seda, et loodust ei saa ega tohi instrumentaliseerida ega ka taandada ainult sümboolsesse rolli inimese kui „looduse krooni“ käes. Mulle sümpatiseerib ka autori julgus hinnata oma vabakiriklikku traditsiooni ümber ja esitada oma usukaaslastele väljakutse liikuda loodusest kõneledes sakramentaalse mõtlemise ja käsitluse suunas. See tähendab Jumala enda kohalolu tunnistamist mateerias, sealhulgas ristimisvees ja armulauaelementides, mille kaudu vahendab Jumal inimesele oma armu. Väga põnev lugemine mulle kui luterlasele.

Usuteadusliku Ajakirja erinumber on osutunud ka üheks „esimeseks pääsukeseks“ kajastades sisukalt ja asjatundlikult seni veel kestvat koroonakriisi ja sellega kaasnenud väljakutseid. Jakob ja Meego Remmeli artikkel „Koroonakriisi eelse ja järgse (vaba)kogudusliku elu arengukohtadest Eestis“ annab hea ülevaate, kuidas COVID-19 juba on mõjutanud ja ka arvatavasti saab mõjutama kirikuelu ja koguduste toimimist lähitulevikus. Artikkel võiks olla kohustuslikuks lugemismaterjaliks igas koguduses, kus planeeritakse edasist „postkoroona“ elu ning sõnastatakse tulevikuvisioone. Abi ja nõu on siit leida ohtrasti. Küll oleksin rõõmus, kui ka luteri pastorid ja koguduste ilmikjuhid seda artiklit loeksid.

COVID-19 kriisist on tõukunud ka ajakirja erinumbri viimasesse artiklisse „Usuvabaduse arengukohad koroonapandeemia kriisiaegadel“ koondatud mõttevahetus 2020. aasta sügisel peetud vestlusringist, mida juhatas Meego Remmel ja milles osalesid Merilin Kiviorg, Helle Liht, Paul Teesalu ja allakirjutanu. Huvitav on lugeda nüüd juba viiruselaine kolmanda laine tingimustes, kuidas hindasime viiruse leviku piiramiseks valitsuse ja kirikute endi poolt kasutusele võetud meetmeid ajal, mil esimene laine oli seljataga ja teine alles algamas. Arutelu keskmes on usuvabaduse säilimise-säilitamise küsimus koroonakriisis. See artikkel toimib omamoodi ajakapslina, võimaldades aja ja uute viirusealainete möödudes hinnata meie tollaseid mõtteid ja seisukohti uues olukorras ja ajahetkel. Igal juhul on see vestlusring jalajälg kahe koroonalaine vahelisest ajast 2020. aasta sügisel.

Üks kogenud toidunautleja teeb õigel ajal pausi, et ennast mitte haigeks süüa. Sama kehtib ka Usuteadusliku Ajakirja lugemisel. Mina seda pausi teha kahjuks ei saanud ja lugesin läbi ka põneva arutleva-kirjeldava artikli „Kogudus ja kogukond: lingvistilised, teoloogilised ja sotsioloogilised seosed“ autorite kollektiivilt Johanna Rosenvald, Karl Pajusalu ja Toivo Pilli. Sain artiklist teada huvitavatest lingvistilistest-semantilistest arengutest sõnade „kogukond“ ja „kogudus“ kasutamisel ja tähenduse muutumisel vabakoguduste liikmete uue põlvkonna keskel. Tõdesin, et olen ise ilmselt selles küsimuses arengupeetusega ja mõistan nende sõnade tähendust endiselt üsna vanamoeliselt, nagu artikli autorid oma kirjatöös nende sõnade traditsioonilise tähendusena esile tõstsid. See teeb mulle tegelikult rõõmu.

Põnev oli Usuteadusliku Ajakirja erinumbrist lugeda sellegi kohta, et just baptistid on universaalse usuvabaduse printsiibi esmased leiutajad juba 400 aasta eest ja selle suurimad eeskõnelejad, kuniks see sõnastati lõpuks 20 sajandil universaalse inimõigusena (vt „Usuvabadus kõigile: baptismi and ja vastutus“, Anthony Peck).

Võrdlusmoment tekkis ka Nigel Wright’i artiklis „Kirikud ja ühiskondlik kord: baptistlik vaatenurk“ sõnastatud kiriku-riigi vaheliste suhete mõistliku määratlemise ja mulle armsa Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) kui Eesti vaba rahvakiriku loomisideede ja tänaseni kehtivate printsiipide vahel. Tõdesin, et EELK on selles kontekstis klassikaline vabakirik.

Värskendav oli meelde tuletada oma tudengipõlves omandatud, kuid nüüd juba mälu „alumisse sahtlisse“ ununenud teadmisi religioonipsühholoogia valdkonnas, kui lugesin Tõnu Lehtsaare ja Tea Ausini artiklit „Mis on religioonipsühholoogia?“. See kirjatöö on aga tõsiselt „rammus roog“, millest peaks laua taha istudes oma söömaaega alustama, mitte lõpetama. Muidu ei jõua kõike seedida.

Kokkuvõtteks tõden, et kogu Usuteadusliku Ajakirja erinumber oli (vähemalt ühe paduluterlase jaoks) silmiavav, hariv ja vajalik lugemismaterjal. Tänu ja kiitust väärivad kõik need, kes selle mahuka ja sisuka artiklite kogumiku ette valmistasid ja välja andsid. Tõenäoliselt väärib siinjuures enim tunnustamist erinumbri toimetaja Mikael Raihhelgauz. Tänu ka Jumalale, et ta kogu seda mahukat tööd rohkesti õnnistas!

Artikkel ilmus ajakirja Teekäija augustikuu numbris.