Mida on kristlasel õppida islamiusku Türgist?

Timoteos Pilli, teoloogiaüliõpilane

Septembrikuus käis KUSi tiim koos mõne kaaslasega õppereisil Türgis, et külastada Ilmutuse raamatu seitsme koguduse asupaiku. Tänaseks on aga nende kohale ja ümber arenenud uued küladja linnad, mille nägemine oli omaette väärtus. Rikas kristlik traditsioon on killukestena mööda riiki laiali, tihti üsna peidetult.

2000 aasta muutused

Mõistagi ei näinud me 2000 aasta tagust Rooma riigi provintsi, aga siiski oli võimalus näha selle tänast projektsiooni. Iidsed vaatamisväärsused, mis on olnud nii kristluse kui ka maailma üldajaloos tsentraalsed, nagu näiteks Hagia Sophia või Efesose linn, on hästi hoolitsetud ja avatud turistidele. Paljud hooned on aga jäetud hooletusse, ajahammas on teinud oma töö ning vägevad paleed ja suured kirikud on vajunud kokku ning pühitud mälust. Samas oleks naiivne oodata, et riigis nagu Türgi, kus 99% rahvastikust on islamiusku, pöörataks suurt tähelepanu Uue Testamendi radadele. Seda arvesse võttes võisime olla üsna tänulikud, et saime külastada muistseid linnu, nagu Hierapolis ja Laodikeia, ning seista seal, kus seisis apostel Paulus aastasadu enne meid.

Ilmutusraamatu seitse kogudust

Meie reisi keskmeks olid Ilmutuse raamatu seitse kirja kogudustele. Külastades neid kuut linna (Efesos, Sardes, Laodikeia, Filadelfia, Pergamon, Tüatiira) ning sõites läbi ka Smürnast, saime üsna hea arusaama sellest, kui tohutult pikki distantse läbiti toona jalgsi või eesliga. Haigestudes või nälga jäädes võis teekond väga kiiresti lõppeda surmaga, selline oli tolleaegne misjonitöö. Meie saime liikuda autoga kiiresti ühest paigast teise. Huvitav oli, et mõni paik on täna täiesti asustamata, samal ajal kui teisal on peale ehitatud uued moodsad linnad, kuid üks tükike maad kesklinnas, kus ammusel ajal oli mõni oluline ehitis, oli jäetud puutumata.
Üle terve Türgi on bütsantsiaegseid ja ka hilisemaid kirikuid, mis on muudetud mošeedeks ja kuhu on juurde ehitatud minaretid (palvele kutsumise tornid). Harva on algne sümboolika alles jäetud, kuid kuna islamis pilti ei tohi kummardada, on sageli neis pühakodades kogu kristlik pärimus ära lõhutud või kinni kaetud. Ma ei arva, et sellesse tuleks suhtuda halvustavalt, sest moslemid usuvad, et kui Jumal on üks ja ainus, siis iga pilt või kujutis temast poolitab ja vähendab teda ja lõpuks ei ole ükski pilt võimeline lõpmatust kujutama. Minu meelest on selline mõtlemine igati ilus ja midagi, mida ma olen nõus austama.

Euroopa ja Aasia vahel

Istanbul (Konstantinoopol) asub sõna otseses mõttes nii Euroopas kui ka Aasias, sama saab minu meelest öelda ka türgi inimeste kohta. Kuigi eurooplasele võib Türgi kultuuriruum tunduda väga teistsugune, ja seda ta ka kindlasti on, siis mind üllatas, et näiteks suhtumine alkoholi oli paljudes kohtades üsna liberaalne või näha linnapildis naisi ilma meessaatjata ei olnud ka suur probleem.
Tänavatel kõndides saime meie kindlasti palju uudishimulikke pilke. Ilmselt seetõttu, et kuuma päikese all olid meestel lühikesed püksid ja naistel pead katmata. Arusaadavalt oli see kohalike jaoks uudisväärtusega, samamoodi nagu Eestis hijabiga naine. Kuid türklaste uudishimulikud pilgud ei olnud kunagi vaenulikud. Kui me mõnes kohas peatusime, et näiteks puuvilju või jäätist osta, oli koheselt arusaadav, et nende suhtumine meisse oli rõõmustav ja neil oli hea meel, et võõramaalased nende riiki ja linna külastavad.

Perekond on au sees

Nagu teistes Lähis-Ida riikides, on ka türklaste elu keskmeks perekond. Perekonda kuulumine annab inimesele tema identiteedi ja elule tähenduse. See on kindlasti midagi, mida lääne ühiskond peaks uuesti õppida. Meie individualistlik maailmapilt ei lase tihti väärtustada inimesi, kes on meile kõige lähemal. Me oleme harjunud välja näitama enda armastust sünnipäevadel või koolilõpetamistel, aga Lähis-Idas on perekonna väärtustamine käsikäes igapäevase tööga, sest töökoht tulebki perekonna käest. Olgu see ühe perekonna restoran, kus meid teenindasid kaks venda, või hotell, kus peatusime ja kus poeg jätkab isa vaibaäri. Sealne külalislahkus ja vastutulelikkus oli äärmiselt meeldiv.

Kristlikus noortelaagris

Reisi lõpuosas külastasime üht türgi kristliku koguduse noortelaagrit. Nad ütlesid, et Covid-19 tõttu oli neil pea poole vähem osalejaid kui tavaliselt. Nende ülistusmuusikas tuli mõni lugu isegi tuttav ette ja lõbusad noored meenutasid meie noortelaagreid Nuutsakul. Küll aga oli väga huvitav kuulda ühe mehe tunnistust sellest, kuidas ta kristlaseks sai. Peale usuletulekut varjas ta pea kolm aastat seda oma naise ja perekonna eest, sest islamist ärapöördumine on äärmiselt hukkamõistetav tegu. Kuigi Türgis ei ole see surmaga karistatav (nagu näiteks Jeemenis). Võime aimata, millise kogukonna hukkamõistu all Türgi kristlased igapäevaselt elavad. Isegi sellistes oludes oli nende kõigi suhtumine äärmiselt lootusrikas ja nende südamesoov oli näha kristlust õitsemas nii, nagu see õitses nendel aladel aastasadu enne neid. Tihti ei oska me enam väärtustada (usu)vabadust, mis on meil Eestis, ja see tundub meile juba nii iseenesestmõistetav. Alles kõrvutades seda mõne teise piirkonnaga, võime aru saada, kui hästi meil tegelikult on läinud. Maailmas on veel palju riike, kus inimesed elavad veelgi suuremas hirmus oma usu pärast.

Vaata ja õpi

85 miljoni elanikuga Türgi on igas mõttes mitmekülgne. Vahemere-äärne asend tähendab, et aastasadu on siin õitsenud mitmeid kirevaid tsivilisatsioone ja nendest maha jäänud pärand on kõigile nähtav. Antiikaja seitsmest maailmaimest asusid kolm just Türgis. Olgu see elavas Istanbulis või väikeses külas Vahemere ääres, inimesed on elustiili paika loksutanud ja oskavad oma päevi nautida.
Algkoguduse misjontöö oli Türgi aladel edukas. On hämmastav, kui palju kristluse ajaloo olulisi sündmusi toimus just siin. See on piisav põhjus, miks õppida ja huvituda sellest riigist, kuid pealekauba leiab siit omanäolise kultuuri ja külalislahke rahva.

Fotod: Kadi Tingas, Christopher Kontus, Helina Voogne, Ragne Kivimets.

Jaga lehte