Veel enne aasta lõppu võtsid Adel Kuznetsova ja Rebeka Mia Raihhelgauz ette sõidu
Tartusse. 2,5 aastat tagasi nad isegi ei teadnud teineteise olemasolust, kuigi mõlemad
kuuluvad meie Liidu venekeelsetesse kogudustesse, üks Tallinnas ja teine Kohtla-Järvel. Aga
siis kutsuti neid Seminari ja LNK korraldatavasse noorte arenguprogrammi Futuurum. Ja
neist said head sõbrad.

Mis olid esimesed mõtted ja tunded Futuurumisse tulles?
R (Rebeka): „Miks ma siia üldse tulin?“ Ma ei teadnud peaaegu mitte kedagi. Ma ei teadnud,
mida endaga teha – kuhu istuda ja kellega rääkida. Olin üks nooremaid ega olnud 5 aastat
eesti keelt kasutanud – olin alates 4. klassist õppinud inglise keeles. Aga võrkpall, mida
Futuurumis mängisime, oli väga tore!
A (Adel): Tahtsin metsa ära joosta. Olin enne seda mitu kuud kodus koroona-karantiinis
olnud ja nüüd pidin suhtlema eesti keeles? Mul oli isegi vene keeles suhtlemisega raske! Olin
kaks nädalat vaielnud kodus vanematega, et mina sinna Futuurumisse ei lähe. Aga ikka
läksin. Esimesest loengust ei saanud ma suurt midagi aru – olin stressis ja eesti keelt oskasin
ka ainult kahe sõna jagu. Loengule järgnevas vestluses ütlesin „Jeesus Kristus“ ja hakkasin
nutma. Siis jäeti mind rahule.

Te olete üles kasvanud venekeelses baptistikoguduses, aga nüüd saanud kogemuse ka
eesti noortega. Mis on peamised erinevused?
A: Eesti noored on rohkem ausad. Nad ütlevad, kui kõik ei ole hästi. Vene noortel on ootus,
et kõik peab olema ideaalne. Kui sul on midagi valesti, siis küsitakse: kuidas, sa oled ju
kristlane?
R: Isiklikult suheldes väga suurt erinevust pole. Vene koguduses sa naljalt pükstes ja pikkade
kõrvarõngastega ei käi. Palju sõltub kogudusest – nt Tallinna, Narva ja Narva-Jõesuu
venekeelsed kogudused on erinevad.
A: Mingid asjad on ühel normaalsed, teisel mitte. Ja vastupidi. Vene kogudustes on
mitteliikmetel raskem kaasa teenida.
R: Piiblitundmises on venekeelsed kogudused väga tugevad. Vabatahtlikku tööd tehakse ka
rõõmuga – keegi ei oota tasu.

Mis oli peamine, mida te Futuurumist saite?
A: Me saime Rebekaga sõpradeks. Ma varem teadsin palju, aga nüüd oskan asju näha teisest
perspektiivist.
R: Nägin, et vene baptism ei ole ainus variant. Sain uusi tuttavaid ja sõpru. Mind hakati
kutsuma eesti koguduste üritusele, julgustati küsimusi esitama, olukordi kriitiliselt vaatama.
A: Sain aru, et me saame midagi muuta, ma võin oma mõtteid väljendada, saan osaleda ja
kaasa rääkida. Õpin nüüd ka Seminaris, kolmandal kursusel.
R: Üks Futuurumi ülesanne oli mõelda, mida me teeksime, kui oleksime 5 aasta pärast EKB
Liidu juhatuses. Arutasin seda pikalt Adeli ja Meegoga ning pärast kodus isaga. Sellest
kasvas välja „Ühisosa“ – eesti ja vene noorte kogunemine. Kohe on tulemas teine
kogunemine.
A: Tänu Futuurumile alustasime venekeelsete noorte koolitusega. Sinna lubati tulla ka naisi
ja õpetati ka muud kui jutlustamist. Meie koguduses, tegelikult terves vene regioonis on
praegu väga raske põlvkondade vahetus. Hetkel pole väga palju neid, kes tahavad arendada
ja asju teistmoodi teha.

Millest te unistate?
R: Et meil oleks üks Liit, mitte eraldi eesti, vene ja ukrainakeelne osa.
A: Et kogudused, eriti vene regioonis, oleksid valmis õppima, kuidas olla paremini ühiskonna
osa, parem kodanik. Et ühiskond teaks, mis on kogudus. Et meid ei peeta lihtsalt sektiks.
Kuidas me muidu saame evangeeliumi kuulutada?
R: Igatsen, et meil kaoks ära uute inimeste hirm – et vene regioon ei kardaks eesti regiooni,
keda nad ei tunne ja vastupidi. Et me ei kardaks asju uutmoodi teha ja uusi inimesi kaasata
uutesse rollidesse.
A: Igatsen, et koguduste inimesed õpiks rohkem kriitiliselt mõtlema. Siis muutume ka
õppimisvõimelisteks.

Mida ütleksite eesti ja mida vene baptistikoguduste inimestele?
„Tulge Ühisosale!“ „Tulge Futuurumisse!“ „Tulge Seminari!“
Eestlastele: Vene kogudused on olemas. Tehkem koostööd, ühiseid üritusi! Ühiskond on iga
aastaga aina rohkem integreeritud ja Liiduna selles maha jäämine on ohtlik.
Venelastele: Me ei pea olema kinnine grupp, saame integreeruda eesti kogudustega. Meie
noortel on aina rohkem eesti- ja ingliskeelseid sõpru. Kogudused peavad olema valmis
teenima mitmekesisemat ühiskonda.

Intervjueeris Einike Pilli, KUSi rektor.