Kolm ja pool aastat tagasi pastori rolli asudes ei mõelnud ma esmajärjekorras õppimise peale. Tegutsema oli vaja hakata, juhtima oli vaja hakata. Jutlustamisel ja teoloogilistel aruteludel tuginesin oma kaalutlemata teoloogiale nagu selgus juba esimeses koolitunnis. Enda julgustuseks lugesin Peetrusest ja Johannesest kui lihtsatest ja õppimata meestest (Ap 4:13) mõeldes, et sellesse seltskonda pole häbi kuuluda…

Seminari magistriõppekava nähes hakkas aga mõte õppimisest minus elevust tekitama. Õppimine ei ole minu jaoks hobi, mida enesearengu eesmärgil teha, vaid selle mõju peab kanduma inimestele ja kogudusele minu ümber. Iseõppijana kipub mõju jääma liiga enesekeskseks ja juhuslikuks. Süstemaatiline õppevorm toredas õpikeskkonnas on märksa viljakam kasvupinnas.
Taas koolipingis istumine ja konspekteerimine, eksamiteks õppimine, kirjatükkide kirjutamine, on üllataval kombel olnud meelierutav eduelamus. Avastamisrõõm sellest, et minu kaalutlemata ehk tavamõtlemise teoloogia ja kaalutletud ehk analüüsiva teoloogia vahel haigutab suur tühimik, ei ole üldse hirmutav, vaid hoopis põnevusttekitav.

Kaalutlemata “teoloogina” oli minu otsus kaalutetud teoloogiat õppima asuda täiesti kaalutletud. Kuigi õpingute mahutamine keerulisse eluplaani tundub hirmutav, ahvatleb mind soov nii endale kui, mis seal salata ka teistele tõestada, et suudan kasvada ja seda kasvuinertsi ka kogudusse viia. Kõige rohkem soovin aga siiski seda, et minu õpingute lõpuks võiks alguses tsiteeritud salmi teine osa sama ehedalt mindki iseloomustada: “Nad tundsid ära, et need mehed olid olnud Jeesuse kaaslased.” Tahe olla äratuntav Jeesuse kaaslane kannustab mind õppima samasuguse innuga nagu Peetrus ja Johannes Jeesust järgisid.

Meelis Kibuspuu
Seminari magistrant