Palverännaku paralleelid

Seminari tudengi Jael Puusaagi mõtisklus augustisessiooni hommikupalvusel: milliseid paralleele me saame tuua 4-päevase füüsilise palverännaku ja 4-aastase KUSis õppimise vahel. Head lugemist!

Osalesin augustis KUS-i korraldatud neljapäevasel palverännakul Pärnumaal.
Kuna rännak oli 4-päevane ja KUS on (vähemalt teoreetiliselt) 4-aastase programmiga, leidsin sellelt matkalt päris palju paralleele ka meie õpinguprotsessiga. Järgnevalt toon välja mõned neist.

 Palverännak oli tasuline- KUS on ka. Esimene küsimus on, kas ma suudan nõutavat raha
maksta?

 Palverännakul oli infokirjas: “me käime neljal päeval järjest, igal päeval 15-20 km”. Kas ma füüsiliselt suudan sellega hakkama saada? – Kas ma füüsiliselt suudan töö, pere, koguduse jm kõrvalt käia neli aastat ülikooliprogrammiga koolis?

 Palverännakul oli 4 päeva- KUSis on 4 õppeaastat. Mõne jaoks on alustamine (esimene päev või esimene aasta) kõige raskem. Teiste jaoks on lõpetamine (viimane päev või viimane aasta) kõige vaevalisem osa.

 Palverännakul tuli läbida palju kilomeetreid. KUS-is tuleb teha palju õppeaineid. Matkal läbime teekonda üks samm korraga, KUSi ained saavad tehtud üks kodutöö teise järel.

 Palverännakul peame valima juhi/eesmineja, kelle kaartide järgi valime teekonna. KUSis on ka juhid (kooli juhtkond, õppejõud), kes näevad suurt pilti ja valivad liikumissuuna. Mõlema matka õnnestumiseks on oluline et, osalejad usaldaksid oma juhte, muidu ei tule koosliikumisest midagi välja.

 Mõnikord tuleb teha valikuid. Kas minna läbi mere- see tundub lihtsam ja lühem, aga me ei näe, kui sügavaks läheb või kus kivid olla võivad. Või läheme maismaad mööda- seal on teekond pikem, aga kõik kivid ja kõrkjad on eemalt näha. Ükskõik, kumma tee me valime, tuleb meil siis see tee lõpuni käia. Keset merd – või kõrkjarägastiku keskel- seisma jääda ei saa. Mõnikord juhtub, et lihtsamaks peetu osutub arvatust keerulisemaks, raskem teekond osutub lihtsamaks. KUSis tuleb samuti teha valikuid erinevate ainete vahel. Mõne puhul vaatad õppekava ja mõtled, et “ah, selle ma teen lõdva randmega ära”-
ja see osutub “sügavamaks” ja “kivisemaks”. Mõni teine aine ajab algul hirmu nahka, aga lõpuks on palju arvatust palju lihtsam. Aga ükskõik, mida sa valid, tuleb sul see tee lõpuni käia, keskele seisma jääda ei saa.

 See maastikuosa, mis ühele on terve matka parim osa- nt mererand- on teise jaoks igav ja üksluine. Õppeainetega on samamoodi. Mõni meist võiks nt kolm kuud raamatukogus kreeka keele eksegeesi teha. Mõni teine- nagu mina- hakkaks 10 minuti pärast väljapääsu otsima.

 Inimesed liiguvad ja väsivad erineva tempoga. Võib juhtuda, et ühel hetkel on keegi “linnutiivul lendamas” , ülistab Jumalat ja laulab “Ilus oled, Isamaa”. Tema kõrval sammuja on aga oma võimete piiril, suudab keskenduda vaid sammukaupa (või kasvõi poole kodutöö kaupa) ühe jala teise ette tõstmisele, teda ärritavad ka sellised pisiasjad nagu … kõrvalkõndija teises rütmis hingamine või oma püksisäärte õmblused. Ainuke luuletus, mis peas tiksub, võib olla hoopis “igav liiv ja tühi väli, taevas pilvine…” Meie näeme oma õpingute keskel ka mõlemat. Me kõik väsime – ja kõigil tuleb ka paremaid
päevi. Oleme siis oma kaaslastega kannatlikud.

 Tee peal läbisime/nägime väga palju erinevaid maastikke: magistraalteedest ja külavaheteedest rabade, metsade ja mereni. KUSi õppeainete hulgas on samuti “midagi igale maitsele”.

 Teekonnal oli meil “kohustusliku vaikuse” aegu, et kuulata iseennast ja Jumalat. Aga oli ka ühise osaduse ja suhtlemise aegu. Jumal kõnetas igaühte erineval kohal ja viisil, aga kõige jaoks oli ruumi. KUS-is õppides on ka aegu, kus vajame iseenda ja Jumalaga üksiolemiseks vaikust ja rahu, samuti ka koosõppimise, osaduse ning ühise ülistuse aegu. Kõik on vajalikud ning igaüks omal kohal.

 

 Ühiste pauside ajal räägitud “mõtisklusteemad ja aruteluküsimused” olid kõigile kuulajatele samad, aga igaüks leidis sealt endale erinevaid “kullateri”. Loengutes kuuleme samuti kõik sama juttu, aga Jumal kõnetab igaühte meist erinevate mõtetega.

 Teekonnal tuleb sageli langetada ka keerulisi valikuid. Kas ma ronin raja kõrvale jääva vaatetorni tippu- või säästan oma jalgu eelolevate kilomeetrite läbimiseks? Kas käin rabajärves ujumas ja tassin kogu ülejäänud päeva märgi ujumisriideid kaasas- või hoian oma koti kergema ning seega pikemaajalises perspektiivis on lihtsam? KUSis õppides, kas osalen kõigil pakutavatel üritustel/võtan vastu kõik kohvikuvestluse kutsed- või säästan oma aega ja energiat, et kohustuslike ainete kodutööd õigeaegselt tehtud saada?

 Kuidas ma valin oma tempot? Kas üritan iga hinna eest eesminejatele järgi jõuda- või jään tagatulijaid järgi ootama? Kui ma algul lähen liiga kiiresti, kas lõpuni jõudes on võhm väljas? Kuidas me KUS-is üksteise suhtes oleme- kas jätame nõrgemad ise toime tulema või “ootame järgi”, pakume tuge?

 Kui ma palverännaku poole pealt katkestan, jään kõigest eesolevast ilma. Kui aga lõpuni vastu pean, siis võivad jalad pärast valusad olla küll, aga meil on kaasrändajatega ühised jagatud mälestused õnnestunud teekonnast. Lõpus on isegi kahju laiali minna ning tekib tunne, et “järgmisel aastal tulen jälle”. KUSi poolelijätmise või lõpuni vastupidamisega on samamoodi. Kuigi ka siin tekib raskeid aegu ning allaandmise sooviga kohti, on lõpuni vastu pidades kordaläinud teekonna üle hea meel.

 

Jaga lehte