Piire ületades. Adam Podin.

EKB Liidu suvefestivali raames meenutas seminari rahvas kõigile huvilistele kooli rajaja ja esimese juhi Adam Podini värvikat elulugu. 1862. aastal Põhja-Lätis sündinud mees oli hingelt nii julge maailmameredel seikleja kui hooliv aitaja ühiskonna äärealadele jäänutele. Ta oli haarav jutlustaja ja Keila koguduse kauaaegne pastor. Podin edendas Kristuse- ja pöördumiskeskset allianss-liikumist Eestis ja kaugelt üle selle piiride. 1922. aastal rajas Podin oma väliskontaktide abil ja kohalike baptistiliikumise juhtidega koostöös Eesti Baptisti Jutlustajate Seminari. See on Kõrgema Usuteadusliku Seminari eelkäija,  ja see teeb seminarist kõige vanema seni tegutseva konfessionaalse teoloogilise kõrgkooli Eestis.

Podin oli hämmastavalt egalitaarne – ta suhtles parunite, ministrite ja suurte rahvusvaheliste usuorganisatsioonide juhtidega. Samal ajal tundsid ja armastasid teda vangid üle terve Tsaari—Venemaa, samuti kõigi nelja tollase Eesti leprosooriumi pidalitõbised. Podin oli eeskuju, kes nakatas seminari tudengeid ja tegi vabakogudusliku tegusa usu tuntuks väljapool koguduste ja riigi piire. Eesti riik tunnustas teda Eesti Punase Risti teise järgu teise astme teenetemärgiga.

Toivo Pilli: “Adam Podin oli suuteline ületama piire: riigipiire, rahvuste piire, uskkondade piire ja sotsiaalsete kihistuste piire. Tema tegevus tegi jumalariigist arusaamise avaramaks.”

“Mida peaksime tänapäeval oma kogudustes tegema, et elada sarnaselt Adam Podiniga Kristuse kutse vääriliselt? Kes on meie kaasaja pidalitõbised?”, küsisime seminari õppejõult Helle Lihtilt, kelle üheks uurimisteemaks on koguduste ja ühiskonna suhted.

Helle vastas: “Adam Podin elas avatud silmade ja südamega väljapoole suunatud elu. Arvan, et enesekesksusest loobumine nii isiklikus kui koguduslikus mõttes ongi see, mis aitab igal inimesel ja kogudusel avastada Kristuse kutse enda jaoks ning seda välja elada. Kaasaja pidalitõbised võivad olla väga erinevad inimesed sõltuvalt sellest, kuidas neid oma kogukonnas nähakse ja tajutakse – inimesed, kelle ihu või psüühika on räsitud haigusest, need, kes erinevad nahavärvi, rahvuse ja usutunnistuse poolest, need, kes on langenud erinevate sõltuvuste küüsi või on sunnitud tegema tööd, mida nad ise ei ole valinud. Nende ühine tunnus on isolatsioonis elamine, ja nende märkamiseks ja armastamiseks on vaja avatud silmi ja avatud südant.”

Tervet Toivo Pilli artiklit „Adam Podin ja pan-evangeelne vaimulaad“ saab lugeda siit.