Lühidalt öeldes, tahan arutleda teemal: kas ja kuidas Eesti vabakoguduste kristlased usuvad, et Jumal kasutab materiaalseid vahendeid temaga kohtumise keskkonnana? Jumal võtab materiaalsed esemed ja nähtused ning muudab need vaimuliku kogemuse vahenditeks. Kas tõesti?
Baptistidel ei ole sakramente?
Vabakogudused on üldiselt rõhutanud oma mittesakramentaalsust. See tähendab tavaliselt, et tõeline vaimulik muutus toimub inimese vaimus, südames, nähtamatus sfääris. Välised märgid ei oma tähendust või lihtsalt meenutavad silmaga mittevaadeldava ja käega tabamatu muutuse toimumist. Materiaalne ja nähtav – näiteks ristimise vesi ja ristimistoiming – ainult kinnitab, et sisemine uuenemine on toimunud. See on hea südametunnistuse tõotus või lihtsalt Jeesusele kuulekas olemise märk. Mis on ju õige. Aga mitte piisav.
Pühaõhtusöömaaega on baptistilised kogudused tõlgendanud kui Kristuse surma mälestamist. See vaade kajastab Zwingli teoloogiat. Aga mälestamisega on nii, et see, keda mälestatakse, ei ole ise kohal. Viimane lause on pisut üle-võlli-kujundlik ja väikese huumoriga öeldud. Kristuse mitte-kohalolemist ei ole reformatsiooniaegne teoloogia kunagi õpetanud. Ometi on küsimus õigustatud: kuidas on Kristus kohal pühal õhtusöömaajal? Kas reaalselt, vaimu väes või sümboolselt?
Üks baptistide dokument rõhutab, et kui Jeesus ütleb suurel neljapäeval „See on minu ihu“, siis on need sõnad samasugune metafoor, nagu väljendis „Mina olen uks“. Aga kas Kristus ikkagi on kohal ainult metafoorselt? Vahest on ta kohal mingisuguse reaalsusena, isegi kui kristlikul kogukonnal on seda raske seletada. Sakramentaalne vaade on veendunud, et Kristus on ristimises ja pühal õhtusöömaajal kohal tegelikult ja tõeliselt. Reaalsus võib esineda mitmel viisil. Füüsiline reaalsus ei ole ainus reaalsus. Näiteks ka aegruum on reaalsus.
Kas sümboolsest käsitusest piisab?
Sümboli ja sakramendi erinevus on selles, et sümbol viitab millelegi või tuletab midagi meelde. Arusaamine toimub inimese teadvuses. Sakrament aga on materiaalselt vahendatud toiming, mis muudab tegelikkust. Näiteks on Eesti lipp sümbol. See ei loo Eestit, kuid osutab Eesti riigile ja Eesti identiteedile.
Aga kas näiteks ristimise vesi on lihtsalt sümbol? Ristimine loob osadust Jumalaga, ristimisvesi koos palve ja usuga võimaldab kohtumist Jumala tõelisusega, mis loob ka jüngri elu tõelisust. Püha Vaimu väes muudab vesi reaalsust. Pärast ristimist ei ole kristlik elu enam sama. Vabakogudused on selgitanud, et pärast ristimist, mis toimub ristitava usu peale, ei ole enam tagasiteed. Ristimises me tõotame ustavust Kristusele ja saame ka jõu elada kristlasena. See on sacramentum, pühalik tõotus, aga see on ka Jumalaga elumuutva kohtumise keskkond.
Ladinakeelne termin sacramentum ja sellega sünonüümne kreekakeelne mysterion viitavad mõlemad millelegi, mis ületab inimese mõistmise. Nad kõnelevad Jumala ligioleku pühadusest, mis saadab korda muutusi; see on efektiivne, see jätab jälje. Ortodoksi kirikus nimetatakse sakramente „salasusteks“. Kui liiklusmärk või valgusfoori tuli on sümbol, mis näitab teed, siis põlev põõsas Moosese elus oli niisuguse kohtumise tähis, mis muutis Moosese elu jäädavalt. „See oli mõistuseülene sakramentaalne märk Jumala kohalolust,“ kirjutab Ukraina baptisti teoloog Sergii Sannikov.
Läänes on vabakirikute ja baptistiliste koguduste kontekstis sakramentaalse teoloogia küsimustega rohkem tegeldud. Sellest on kirjutanud Curtis Freeman, Steven Harmon ja eelkõige Briti kirikuloolane Anthony Cross. Tuntud briti baptisti teoloog Paul Fiddes kirjutab: „Sakrament on tükike mateeriat, mille Jumal võtab ja kasutab erilise kohana, mis võimaldab temaga kohtuda.“
Mateeria Jumalaga kohtumise teenistuses
Eestis on Osvald Tärk oma juhistekstis „Vaimulikud talitused“ baptisti pastoreid suunanud pigem mittesakramentaalse tõlgenduse poole. Kuid temagi on öelnud: “Nähtavaid seadmisi on vaja, sest inimene ei ole ainult vaim, vaid ka ihu. … Vaimuliku talituse puhul toimub niisugune ime, et Jumal võtab tükikese mateeriat ja kasutab seda vaimuliku elu kasuks. Niisuguseks aineks on ristimise vesi ja püha õhtusöömaaja laual leib ja viinapuu vili.”
Mida mõeldakse EKB kogudustes, kui kinnitatakse, et me ei nõustu sakramentaalse tõlgendusega või isegi, et meil ei ole sakramente, vaid ainult „Issanda seadmised“ või „vaimulikud talitused“? Peamiselt peetakse sel juhul silmas seda, et pühad talitused ei toimi ega mõju iseenesest, ex opere operato. Neid ei tohiks käsitada maagiliselt, nagu on öelnud Elmar Salumaa. See on õige. Aga selline ex opere operato tõlgendus on väga kitsas ja isegi paljud traditsioonilised kirikud ei nõustu sellega. Protestandid on seisukohal, et sõna ja sakrament on ühe fenomeni kaks külge, nad kuuluvad uskumises kokku. Sakrament on nähtav sõna, sõna silmadele.
Katoliku teoloogias on viimasel ajal juttu sellisestki käsitlusest, et euharistial muutub elementide tähendus vastuvõtja jaoks. Seda nimetatakse transsignifikatsiooniks. See seisukoht ei ole siiski saanud katoliku kiriku ametlikku toetust.
Vabakoguduste praktikas on suhtutud erilise lugupidamisega püha õhtusöömaaja elementidesse, Piibliraamatusse ja isegi kantslisse. Võib vaielda, kas see tähendab päriselt sakramentaalset mõtteviisi, kuid kindlasti viitab see arusaamale, et Jumala ligiolu on läbi põimunud ainelisega. „Siin palvela põrandalaudadel on minu vanaema ja vanaisa põlvejäljed,“ võib keegi öelda. „Ja minagi kogen siin Jumala ligidust erilisel viisil.“
Vabakoguduste traditsioonis on tõsiselt valmistutud pühaks õhtusöömaajaks, näiteks paastudes. Miks? Isegi kui baptistilised usklikud ei arva, et elemendid on pärast pühitsemist olemuslikult päriselt Kristuse ihu ja veri, on leib ja vein ometi austust väärt, sest on olnud kasutusel Jumala armu vahenditena, Kristusega kohtumise ja Püha Vaimu erilise tegevuse nähtavate märkidena. Nad on markeerinud Jumalaga kohtumise ruumi. Järelejäänud leiba ja veini ei ole lihtsalt niisama ära visatud, vaid kas loodusesse viidud või põletatud. Ida-Euroopa baptistikogudustes süüakse ja juuakse järelejäänud elemendid ära koguduse kaastööliste või diakonite poolt.
Tartu Salemi kirikus ja mõnes teiseski Eesti vabakoguduses on püha õhtusöömaaja kohta kasutatud sõna „osasaamine“ – aga see ei ole ju lihtsalt osasaamine leivast ja veinist, sest siis oleks see küll ülimalt tagasihoidlik suupiste. Silmas peetakse ikkagi osasaamist Kristusest! Ja muidugi… Kristusest osasaamine tähendab ka osadust vendade ja õdedega.
Osasaamine Kristusest – kas ainult kujutluses?
Aga kuidas me saame osa Kristusest? – Vabakogudused, nii nagu protestandid üldiselt, on tõrjunud õpetuse, et leib ja vein muutuvad pühitsemisel oma olemuse poolest Kristuse ihuks, kuigi väliselt jäävad leivaks ja veiniks. See skolastiline uperpall on vastuvõetamatu ka selle poolest, et annab ametlikule kirikule ja preestriseisuses vaimulikele erilise võimu Kristusest osa saamise võimaldamisel. Vabakogudused on veendunud, et kõik kristlased on preestrid, et võib otse Jumalaga suhelda ja et isegi kui koguduses on valitud pastoritel või teistel töötegijatel teeniv ülesanne – viimsena ei sõltu neist inimese kohtumine Jumalaga.
Nagu juba viidatud, on mitmed baptistliku taustaga teoloogid seletanud sakramente kohtumisena. Sakrament on materiaalses keskkonnas ja materiaalsete vahendite abil – usu, palve ja Püha Vaimu tegevuse kaastoimel – aset leidev kohtumine Jumalaga. See on alati arm ja armust osasaamine. Kristuse enda tegevus oli sakramentaalne, sest ta sai inimeseks.
Belgia-Hollandi teoloog Edward Schillebeeckx on koguni öelnud, et on olemas vaid üks fundamentaalne sakrament – ja see on Jeesus Kristus. Muud pühad toimingud on sellest tuleneva sakramentaalse tegelikkuse järeldus. Nad on niiöelda tuletised. Isegi kui vabakogudused ei nõustu sakramentaalse teoloogiaga selle traditsioonilises tähenduses, möönavad nad, et vaimulikud asjad toimuvad uskuja jaoks mitte lahus, vaid ühendatuna füüsilise reaalsusega. Enamgi veel, me kogeme Jumala tööd, Kristuse armu ja Püha Vaimu ligiolu alati füüsiliste olenditena. Vaimulikud tõsiasjad on seotud meie ihuga – sest me ei saa lahutada kehalist vaimsest.
Viimaks jääb ikkagi saladus
Vahest jäävad meie seletused küündimatuks, nii nagu need ei küüni ära seletama Kristuse ülestõusmise reaalset ihu… Aga vahest võiksime liikuda natuke julgemalt selles suunas, et vaimulikud talitused – ristimine, pühaõhtusöömaaeg, õliga võidmine – ei ole lihtsalt sümbolid, ainult meenutamise hetked, vaid keskkonnad, mis võimaldavad reaalset ja muutvat kohtumist Jumalaga. Jälg jääb järgi. Mooses ei ole pärast Jumalaga kohtumist, mis leidis aset põleva põõsa juures, enam seesama mees. Kristus on koguduses mitte ainult kujundlikult, vaid tõeliselt ja reaalselt kohal. Usus ja Püha Vaimu tegevusel astub ristimisveest välja muudetud inimene ja pühast lauast osa saanuna ei lähe uskuja koju samasugusena, nagu ta laua juurde tulles oli.
Toivo Pilli
Kevad 2026