Me läheme nende usuliikumiste nägu, millesse kuulume, kuigi meid kujundavad ka muud mõjutajad. Meie mõtlemise „palgelt“ peegelduvad nende ideed, kellega läbi käime ja seal on tarbitava info varjundeid. On südamepõhjani rõõmustav, et EKB liidu kogudusi hõlmav usuliikumine ei eita mitmekesisust ega suru kõiki samasse vormi – ei jumalateenistusel, kodudes ega isiklikus elus. See on vabakoguduse tugevus.
Jumalanäolisus Piiblis
Samas on meie tugevuseks ja ühise identiteedi aluseks ka Pühakiri, mille üle võime koos arutleda. See tõlgendamise töö on vaimulik ülesanne, Jumala Vaimu inspiratsiooni ajel. Kui otsime oma tõelist nägu, aitab Piibel meid, meelde tuletades, et „…Jumal lõi inimese oma näo järgi, Jumala näo järgi lõi ta tema, ta lõi tema meheks ja naiseks. Ja Jumal õnnistas neid.“ (1Ms 1:27) Mõlemad üheskoos on jumalanäolisuse peegeldajad.
Mõlemad, mees ja naine, said ülesande „valitseda kalade üle meres, lindude üle taeva all ja kõigi loomade üle, kes maa peal liiguvad!“ (1Ms 1:28) Neil oli koos otsustamise luba ja juhtimise õigus. Nii meestele kui ka naistele on ühtemoodi pakutud Kristuse lunastuse vabadust ja päästet. (Jh 1:12) See teeb meist kõigist preestrid. (1Pt 2:9) Kõigile antakse vaimuande, nii nagu Vaim õigeks peab. Kuskil pole öeldud, et on meeste ja naiste annid, niiöelda „sinised ja roosad“ Püha Vaimu annid. On vaid julgustus, et igaüks teenigu selle anni ja jõuga, mis talle on Jumalast antud. (1Pt 4:10-11)
Kodukultuuri mõju
Einike mäletab, kuidas ta teismelisena imestas, miks mõned pered toimivad nii teistmoodi kui tema lapsepõlvekodu. Elutark isa ütles siis: „Pered ongi erinevad.“ Seesama kehtib ka koguduste ja tervete usuliikumiste kohta, inimeste isiklikest otsustest rääkimata. On neid peresid, kus isa kutsub igal õhtul kokku palvele ja loeb ette Piiblit. Aga uurimuste järgi on veel rohkem neid, kelle tõi usu juurde vanaema või ema eeskuju ning mõjutus. On peresid, kus ema hoolitseb vaimuliku keskkonna eest, sest isa võibolla ei olegi. Jumalal on palju teenijaid ja abilisi. Ei saa öelda, et vaimulik vastutus perekonnas on ainult mehe õlgadel – kodu preestrid võivad olla mõlemad, kui võtame uuetestamentlikku arusaama üldisest preesterlusest tõsiselt. Kui me vähendame ühe vanema rolli teise arvelt, siis vähendame Jumala tööd ja võime kergesti teha haiget pealekauba.
Meie pere loos oli hetk, kui pisikese beebiga kodus veedetud jõululaupäeva õhtul purskas Einike pettunult nutma, sest kirikust koju jõudnud pastorist abikaasa ei lugenud talle ette jõuluevangeeliumi, nii nagu ta lapsepõlvekodus oli vanaisa alati teinud. Kui ta oli rahunenud ja sõnadesse pannud, mis teda nii kurvastas, ütles Toivo, et nende kodus ei olnudki seda tava. Piisas jõulujumalateenistusest. Toivo lisab: „Ma kasvasin ilma isata, ema ja nelja õega. Aga ma õppisin kõrgelt hindama ema vaimulikku eeskuju. Tema kujundas meie kodus vaimuliku õhkkonna, ilma sellest suuremat numbrit tegemata.“
Sellest 30 aasta tagusest sündmusest alates loetakse meie peres jõululaupäeva õhtul siiski alati jõuluevangeeliumi. Vahel loeb isa, vahel ema, vahel hoopis pojad (sest tütreid meid pole). Mõnikord eesti, mõnikord inglise keeles. Mõnikord püüame isegi kreeka keeles lugeda purssida. Jumalal on palju keeli ja viise. Aga kui mõnes peres on teistmoodi, ei tähenda see veel siira usu puudumist. Kuigi evangeeliumi lugemine jõuluõhtul pere keskis on kindlasti väga soovitav.
Vastastikune alistumine kolmainsuses
Vaimuandide vaba jagamist nii meestele kui ka naistele kinnitab veel üks asjaolu: nimelt kolmainsuslik osadus Jumalas endas. Vahest kõige selgemalt on see väljendatud Johannese evangeeliumi 14. peatükis, kuigi Piiblis on teisigi sarnaseid vihjeid. Jeesus ütles: „Isa, kes asub minus, teeb oma tegusid … Ja ma palun Isa ja ta annab teie teise Lohutaja, et tema oleks teiega igavesti.“ (salmid 10 ja 16) Jumalas endas toimub koostöö, mitte hierarhia.
Paulus annab nõu kristlikuks pere ja koguduse eluks: „Alistuge üksteisele Kristuse kartuses.“ (Ef 5:21) Vastastikusus väljendab jumalanäolisust, sest Jumal ise toimib iseeneses sellisel viisil. Meid on kutsutud samamoodi üksteise jaoks ja üksteisega koos toimima – kodus, koguduses, sõprusringis ja kogukonnas. Vastastikune lugupidamine ja järeleandlikkus – alistumine, kui soovite. Vastastikune ennast ära andev ja enesekesksusest loobuv armastus. Efesose kirja 5. peatüki lõpuosa tuleks just salmi 21 valgel lugeda. Vastastikulisus ja eneseõigusest loobumine peegeldab Jumala tegutsemisviisi.
Vastastikune teenimine kodus ja koguduses
Kuigi pered on erinevad, siis usume, et kõigis armastavates kodudes toimivad üksteise toetamise, üksteisele andestamise ja üksteise eest hoolitsemise igapäevased praktikad. Mitte ainult tervises ja haiguses, vaid ka vastutustes ja rollides. Kindlasti mitte ühesuunalisena, sest see poleks vaimulikult terve ega eetiline praktika; kõik me peame olema nii andjad kui vastuvõtjad.
Meie oma peres ütleme, et Toivo aitab Einikest seminaris (kus tema on juht) ja Einike aitab Toivot koguduses (kus tema on juht). Mõnes peres teenib peamise sissetuleku mees, teises peres on naisel parem palk. (Pastoriperedes on see vist sageli nii.) Kõige parema tulemuse saab siis, kui mõlemad panustavad. Mõnes peres on emotsionaalselt tugevam ja rahulikum mees, teises naine. Panustamise määr võib ka muutuda, kui näiteks ühte vaevab pikaajaline haigus, olgu siis füüsiline või vaimne. Rääkimata peredest, kus ongi ainult üks vanem – neid on meie ümber rohkem kui kunagi varem.
Kindlasti ei ole kumbki, ei mees ega naine, teisega võrreldes kuidagi Jumalale lähemal, et vahendada vaimulikku tõde teistele pereliikmetele. Me kõik oleme otseühenduses Jumalaga, nagu tavatses öelda legendaarne pastor Osvald Tärk. Turvalise ja usuliselt toetava keskkonna loomine on abikaasade ühine ülesanne. Mõlemad toovad sellesse oma annid ja vaimuliku tunnetuse, kaasates lapsigi, nende arengut arvesse võttes.
Sarnast vastastikust aitamist oleme näinud hästi toimivates kogudustes. Kui keegi haigestub või vajab puhkust, kui kellelgi on suurenenud kohustused pere või laiema kogukonna ees, siis üks teeb ruumi teisele, ülesandeid jagatakse ja üksteist aidatakse. See tähendab enda eelistuste tahaplaanile asetamist, tihti ka oma ajakava ümbertegemist.
Koostoimimine – nagu Jumalas eneses – ilmneb ka siis, kui ühel on õpetamise, teisel aga suure-pildi-mõtlemise ja planeerimise and, kolmas on jälle hea kuulaja ja eestpalvetaja. Mõned teenivad taustal – vanu külastades, helipuldis, kirikukohvikus, eestpalvetajana, meedias kogukonda toetades. Kõiki on vaja! Oleme seda kogenud Tartu Salemi Baptistikoguduses ja EKB liidu Kõrgema Usuteadusliku Seminari meeskonnas. Einike lisab: „See kogemus on tunnuslik ka EKB liidu juhatusele, kus olen üle kümne aasta kaasa teeninud.“ Erinevate andidega panustades ja üksteist toetades oleme kõige tugevamad. Ja kõige jumalanäolisemad, nagu kogudus on kutsutud olemagi.
Lõpetuseks
Mis siis, kui me võtaksime nii meeste kui ka naiste jumalanäolisust päris tõsiselt? Milliseks avarduksid meie endi, meie kodude ja koguduste võimalused? Mil viisil võiks levida rõõmusõnum Jeesusest inimesteni? Kui palju rohkem oleks meil töötegijaid erinevates valdkondades!
Itaalias sai 12. sajandil alguse vähetuntud vabakirikliku liikumise, valdeslaste lugu. Nad seisid, võitlesid ja kannatasid sajanditepikkust tagakiusu veendumuse eest, et iga kristlane võib teistega jagada Jumala head sõnumit ja õpetust. Kontekst, milles nad olid, andis selle õiguse ainult preestritele. Huvitav, kuidas arusaama, mis meile kui vabakogudustele on nii enesestmõistetav võivad võõrad mõjud taas piirama hakata.
Abielupaarina unistame ja palume, et igaüks meist, olgu mees ja naine, elaks vastastikuse tunnustamise ja tänuliku toetamise keskkonnas nähtavaks jumalanäolisust ning teeniks nende andidega, mis Jumala Vaim on jaganud ja laiendaks niiviisi Jeesuse järgijate kogukonda. Milline oleks meie elu siis?
Einike ja Toivo Pilli