Raamat „Kuidas lugeda Piiblit kogu selle täiuses?"
Artikli autor: Einike Pilli
Miks just see raamat? Ja üldse – kas Piiblist ei piisa?
Piibel on kristliku usu kõige tähtsam tekst, tüvitekst. Ilma selleta ei saa ükski kristlane hakkama. Samas, Piibel on pandud kirja pika aja jooksul, eri žanrites ja kultuurikontekstides. Seepärast vajab see tõlgendamist. Kui keegi ütleb, et Piiblit peab lugema nii, nagu see on, mitte tõlgendama, siis soovitan selleteemalise arutelu raamatust läbi lugeda.
See on umbes sama hea kui öelda, et kõik inimesed peavad rääkima ajaloost nii, nagu see tegelikult on. See on aga võimatu – alati oleme mõjutatud oma taustast, asetumisest ja küsimustest, millega kirjeldusele läheneme. Rääkimata sellest, et me enamjaolt pole me olnud selles ajas, millest jutt käib, ise kohal. Teiste õpetamine nõuab alati – ükskõik, kas õpetame lapsi, väikegrupi liikmeid või tervet kogudust – piiblitõlgendaja käsitööoskusi.
Kas tekst on keeruline?
Ei ole, tegu on hästi tõlgitud ja toimetatud tekstiga. Muidugi peab Piibel raamatut lugedes kõrval lahti olema, sest kõiki kirjakohti pole välja kirjutatud. Aga see ongi oluline, et Piibel on endiselt põhitekst, mida see raamat aitab tõlgendada.
Siiski leiab raamatust kaks võõrsõna:
- eksegees – mida see tekst või lugu tähendas neile, kellele see kirja pandi (eriti Uue Testamendi kirjade puhul).
- hermeneutika – mida see tähendab meile siin ja praegu.
Hea hermeneutika toetub alati korralikule eksegeesile. Raamatu autorid on veendunud, et tekst ei saa tähendada meile rohkem, kui see tähendas neile, kellele see on kirjutatud. Ilma korraliku eksegeesita ei saa me teada Piibli sõnumit meie jaoks. Ma ise julgen öelda, et vahel harva annab Jumal Piibli abil imeliselt meie palve peale konkreetsetesse olukordadesse konkreetseid juhiseid, aga see on pigem isiklik kui üldine praktika ja seda tuleb alati Piibli tervikõpetuse põhjal läbi katsuda.
Raamatu reklaam ütleb, et see korrigeerib meie mitmeid väärarusaamu. Milliseid ja kuidas?
„Piibli kaudu on Jumal andnud meile kõik, mida peame teadma, kuid mitte tingimata kõike, mida tahaksime teada.“ Autorid mainivad, et nii mõndagi probleemi, millega meie tänapäeval kokku puutume, polnud Piibli kirjutamise ajal olemas (nt AI, väikelaste ristimise küsimus või juudi kultuuris Jeesuse ajal paganate ehk mittekristlastega abiellumise teema).
Samas oli teemasid, mis meile pole enam olulised või kultuuriliselt relevantsed – nendest saame aimu nt siis, kui moslemiusu riikides liigume. Autorid toovad põnevaid ja silmiavavaid näiteid kristlaste valikulisest hermeneutikast ehk tõlgendamisest – kuidas me jätame rahulikult kõrvale püha suudluse, jalgade pesemise, naiste peakatmise ja habeme piiramise käsud-keelud, valime aga sealt kõrvalt need, mille järgimist peame tänapäeval piibellikuks ja mille põhjal ka teiste üle otsustame.
Piibli konteksti uurides mõistame, mis olid kultuurilised või olukorraspetsiifilised näited, mitte päris konkreetsed juhised. Näiteks kui Paulus palub Timoteosel Troasest oma maha ununenud kuub ja pärgamendid kaasa tuua, siis me ei pea kiirustama Troasesse Pauluse mantlit otsima. Sellest saame ilmselt kohe aru, aga teistel juhtudel peame süüvima kultuuri ja konkreetsetesse olukordadesse, et mõista, mida see tähendas siis ja mida see tähendab meile. Ainult nii saame ausalt Piiblit mõista ja järgida. Rääkimata teistele õpetamisest.
Miks just see raamat?
See sobib hästi meie teoloogilise arusaamaga Piibli autoriteedist, mis on kombineeritud parima kogemusega Piibli ellurakendamisest ja konservatiivsetest väärtustest. Ehk see sobib vabakirikliku koguduse pühakirja uurimise ja ellurakendamise traditsiooni.
Kust ja kuidas raamatut saab?
Raamat on saadav EKB liidu e-poes veebilehel kogudused.ee ning õige pea Logose (Tallinnas) ja Pauluse (Tartus) raamatupoest. Ja miks mitte tellida see oma koguduse raamatuletti.
