Uus Testament ütleb, et Kristuses „peituvad kõik tarkuse ja tunnetuse aarded“. (Kl 2:3)
Jumala tarkus sisaldab nii arusaamist, eluküpsust kui ka vaimulikku tunnetust. See on nagu põllusse peidetud varandus. Tarvis läheb püsivust, aega, hoolikat tähelepanelikkust, ja valmisolekut põlvili töötada, et selleni jõuda. See on tarkuse arheoloogia.
Peidetud aaretega on nii, et nende leidmiseks ja väljakaevamiseks on tarvis kaarti ja tööriistu. Tuleb lugeda ja tõlgendada kirjutatud tekste, et aru saada, kust üldse tasub otsida. Just seda seminari õpe pakubki. Kujundlikult öeldes: me joonistame kaarte, läheme teekonnale ja teeme „katsekaevamisi“. Me ei piirdu pinnapealsega, vaid soovime sügavamalt tundma õppida Kristuse saladust.
Kuidas Kristust tundma õppida? Mõelge, kuidas see toimus jüngrite elus. Nad kuulasid Jeesuse kutset ja järgnesid talle. Sellest sai kõik alguse. Nad hakkasid Jumala tööst aegamisi aru saama. Ja viimaks, nad muutusid kolme ja poole aasta jooksul, mil nad Jeesuse koolis olid. Neist said tema tunnistajad, nad hakkasid paremini mõistma Jumala riigi tegelikkust. Minu jutlus räägibki täna kolmest asjast: esiteks kutsest ja kutsumusest; siis selginemisest Kristuse valguses; ja viimaks muutusest, mis meile nõnda osaks saab.
Kutse ja kutsumus
Õpetussõnade esimeses peatükis on tekst, kus öeldakse, et tarkus hüüab tänaval. Seal, kus on palju erinevaid hääli, müra ja hüüdeid. Eriti Lähis-Ida kultuuris. See ei ole vaikne Eesti väikelinna õhtune pargitee. Jumala kutse kuulmine nõuab meilt tähelepanelikkust ja eristamisvõimet.
Jeesus kutsus oma jüngreid järve kaldal kalapaatide juures või tollihoone ees; seal oli argisekeldusi, igapäevase leiva teenimise vaeva ja inimeste arvamusi. Oli tarvis kõrvu teritada, et kuulda Jumala kutset sisemistest ja välistest müradest läbi. Toimetuste keskel, muretsemistes, hirmude ja tugevate tunnete müras hüüab sind Kristus – Jumala tarkus!
Aga mis meid selles virvarris aitab? Meid aitab palve ja meid aitavad teised inimesed. Palveta ootava südamega. Ole avatud Jumala loomingulisusele. Ja samas, kuula ka teisi inimesi. Aruta päris teemasid, sõnasta oma küsimusi ja igatsusi. Püüa sõnastada Jumala-asju, isegi kui see päris hästi välja ei tule. Kui mind vaimulikule tööle seati, tuletas tollane koguduste liidu juht Robert Võsu mulle meelde: Jumala vaikne selgus südames on vajalik ja hea, aga Jumal räägib ka koguduse ja vendade-õdede julgustuse kaudu. See jäi mulle alatiseks meelde!
On kristlasi, kes arvavad, et neil on sisemise ilmutuse abil kõik juba nii hästi selge, et teistele tuleb ainult kuulutada ja neid veenda. Tegelikult võtab Jumal ka teiste inimeste kogemust ja mõtteid kasutada selleks, et meiega rääkida. Kuula, sõelu läbi, leia väärtuslikku ja võta kuulda. Mõnikord ei aita meid venna või õe vastus otseselt, aga see võib ärgitada edasi palvetama, uurima, hoogu maha võtma või tempot juurde panema.
Head seminaristid! Te olete täna siin sellepärast, et Jumal on teid õppima kutsunud, et teid valmistada ja varustada. „Tule ja järgi mind!“ ütles Jeesus kord. Ja mingil moel on need sõnad ka teie elus ja südames kõlanud. Te olete öelnud „Jaa!“ Te olete siin sellepärast, et kutsumine hakkab võtma kutsumuse kuju. Te olete valmis sügavamale kaevama, et väärtuslikku leida. Jumal õnnistagu teid selles!
Tõe ja armastuse selginemine
Õppija ehk jüngri teekond on selginemise teekond. Kui arheoloog leiab mingi eseme, siis selle väärtuse mõistmiseks tuleb see kõigepealt mullast, roostest ja prahist puhastada. Aga mis siis meile Jeesust Kristust avastades selgemaks läheb? Mitte ainult õppeainete sisu ja teemad. Seda muidugi ka. Kuid midagi veel enamat. Armastus ja tõde, ütleksin ma. Jeesuses on ilmunud arm ja tõde, kinnitab apostel Johannes. (Jh 1:17)
Armasta Jumalat oma südame ja hinge ja mõistusega, ütleb Piibel. Ja armasta oma ligimest, sest tema on samasugune inimene nagu sina! (Mt 22:37–39) Jeesus Kristus on ennast andva ja oma eesõigustest loobuva armastuse eeskuju. Kogu kristlik õppimine – mida võime nimetada pühitsuseks – on liikumine selle eeskuju poole. Seejuures ei tohi mõistust välja lülitada. On vale usku ja teadmist vastandada. Jeesus ei tee seda. Kui sa väidad, et sellel, mis on su „kupli“ all, ei ole usu ja lootuse ja armastusega midagi pistmist, siis sa eksid. Armastus on ka otsus, see on ka elutarkus, see on ka tegu. Armastus on kristlase elu keskne suunaviit ja Jumala riigi tunnuslik põhimõte.
Aga tõde? – Mõni inimene võib mõtelda, et seminari õpe peaks andma nüüd vastused, mis on õige ja mis vale, ja kuidas asjad on, ja siis me muudkui kordame seda ja teatame sellest kõigile teistele. Kindlasti taipame loogilise arutluse abil mõndagi. Mõnes asjas aitab süda kaasa ja mõnes asjas aitab Jumala loodud hallollus kaasa, et hall-lolluse mõju tõkestada. Aga tasub meeles pidada, et vaimulikud tõed ei ole lihtsalt matemaatilised valemid või reeglid. Need on südamehoiaku tõed. Need on suhete tõed. Need on tegelikkuse märkamise tõed, mille abil näeb näivuse ja inimeste ehitatud fassaadide taha.
Vanas Testamendis tähendas „tõde“ suhetes ilmnevat usaldusväärsust, umbes nii, nagu meie nimetame mõnda inimest „tõeliseks sõbraks“. Sellele tõele saab toetuda, ta ei reeda. Uues Testamendis kasutatav kreeka sõna tõe kohta – alētheia – viitab ehtsale, tegelikule, näivuse loori tagant ilmnevale reaalsusele. Antiik-kreeka lugudes on Lethe unustuse jõgi. Aga see, mis saab ilmseks ega kao varjatusse – see ongi tõde. Jumal on usaldusväärne ja armuline, ja Kristuses on ilmunud Jumala päästev tegelikkus!
Victor Hugo on oma raamatus „Hüljatud“ kirjutanud surematuks loo armu elumuutvast väest. Jean Valjean on põgenenud vang, kes leiab peavarju ühe preestri kodus. Kuid salaja lahkudes võtab mees kaasa kotitäie hõbedat: küünlajalad ja üht teist veel lisaks… Ta peetakse varsti kinni ja tuuakse preestri juurde varguse kinnitamiseks. „Kas need on teie esemed,“ küsib sandarm. Tekib vaikus… Sest nüüd selgub tõde… Ja selgubki. Preester ütleb: „Ma kinkisin need talle“. See, mida preester ütles, ei olnud karistamise või kohtumõistmise tõde, vaid andestuse ja vabastamise tõde.
Muutumine Kristuse sarnasemaks
Kui Kristus meid kutsub, me järgneme talle ning hakkame õppima armastuse ja tõe koostoimet, siis ei saa me jääda samasuguseks nagu enne. Mees, kes piibliloos leidis põllusse peidetud varanduse või kalli pärli, muutis kogu oma senist käitumist. Tõeline õppimine väljendub praktikas ja eluviisis.
Keegi küsis kord, kuidas teada, kas inimene on või ei ole Pühakirjast aru saanud? Üks kirikuisa vastas umbes niiviisi: „Kui inimene Pühakirja loeb, aga selle järgi ei tee, siis ei ole ta sellest veel midagi taibanud.“ Niisiis… muutumine!
Toomas Paul viitab oma raamatus „Sammhaaval astuda“ Tšiili autorile Francesco Varelale: too räägib mitte ainult „mis teadmisest“, vaid ka „kuidas teadmisest“. Teiste sõnadega, tark ja vooruslik inimene mitte ainult ei tea ratsionaalselt, mis on hea, vaid ta teeb seda oma iseloomust lähtudes. Ta elab selle järgi.
Muidugi nõuab see harjutamist. Nii nagu auto juhtimisel on eesmärgiks mitte kogu aeg mõelda, nüüd pean pidurdama, nüüd pean suunatuld näitama… Sihiks on pingutuseta tegutsemine. Paulus ütleb Timoteosele: „Harjuta end jumalakartuses, sest kehalisest harjutamisest on vähe kasu, aga jumalakartus on kasulik kõigeks“. (1Tm 4:7–8) Siin kasutatud sõna „harjutama“ on kreeka keeles „gymnázō“. Niisiis, kõik kristlased, kellele meeldib spordisaalis ehk gymnasion’is treenimas käia, tuletagu meelde ka Jumala tundmaõppimise treeningut – võibolla on selleks gümnaasiumiks meie töö- või kool, pere, järsku isegi kogudus.
Mida me siis Jumala abiga harjutada püüame? Mida õppimise varal peaks saavutama? Mis peaks muutuma, kui me vastame Jeesuses ilmunud Jumala tarkuse kutsele? Kuidas see meid mõjutab, kui meile saab selgemaks, et armastus ja tegelikkus ei ole lahutatavad? Kui taipame, et neid on isegi ohtlik lahutada… Apostel ütleb, et kui me räägime tõtt armastusega, siis kasvame Kristuse poole. (Ef 4:15, vrdl ingliskeelseid tõlkeid) Kristuse sarnasemaks saamine on kõige suurem siht!
Meie eesmärgiks ei saa ju olla ainult diplom, kuigi see midagi ju näitab. Töökust, sihikindlust, eneseületamist. Kristlik õppimine ei püüdle ainuüksi teadmiste pagasi ja aruteluvõime poole, kuigi need on samuti olulised. Et oskame paremini vastata, kui meilt meie usu kohta küsitakse ja mõistame rääkida vabastavat ja lunastavat keelt, nii et ka usukauge ühiskond kõrvu teritab. Kuid Kristuse sarnasemaks saamine – see võtab kõik püüdlused kokku. Oh oleks, et see eesmärk suuremal määral teostuks!
Aga ma olen selles jutluses siiski pigem tagasihoidlik ja sõnastan kristliku õppimise eesmärgi ümber natuke argisemalt, maalähedasemalt. Umbes nii: harjutame ja kujuneme, palvetame ja töötame selles suunas, et meie elul oleks õnnistav mõju! Et meist hakkaks kiirgama rohkem head. Julgust kahtlejatele. Head nõu segaduses olijatele. Rahu rahutusest ja ärevusest haaratud ligimestele. Usku kõhkluste keskel.
Seda võib öelda ka kujundlikult. Mõju on nagu lõhn, nagu maitse. Parajalt soola toidus. Hinnalise salvi aroom. Me oleme Kristuse hea lõhn, väidab Uus Testament. (2Kr 2:15) On huvitav tõik, et „tark“ on ladina keeles sapiens, mis tuleb sõnast sapio ehk „maitset või lõhna tundma“. Järelikult on tark keegi, kes – Piibli metafoori kasutades – jätab endast hea lõhna, hea maitse! Mõnikord püsib selline mõju kauem kui inimene ise. Ja vahest võib öelda ka teistpidi – tark on see, kes Kristuse mõju märkab, tajub ja ära tunnetab.
Jaakobus ütleb: „Kes teie seas on tark ja arusaaja? Las ta näitab hea käitumisega oma tegusid tarkuse tasaduses.“ (Jk 3:13) Asi pole sellistes teadmistes, mis pakuks kõigile küsimustele vastuse. See vist ei olegi tarkus. See oleks vist lausa üleolev pinnalisus. Tark tasadus tähendab hoopis vastamist Jumala kutsele, võimet olla kujundatud ja õpetust vastu võtta. Vahest on niisugune hoiak kummardumine Kristuse saladuse otsingul. Vahest saavad põlved mullaseks, aga ainult nii leitakse peidetud tunnetuse aardeid. Sellisel hoiakul on õnnistav mõju endale ja teistele.
Toivo Pilli
Seminari avaaktusel, 20. augustil 2026 Nuutsakul