100 aastat Jumala headust
„Õnnis on see, kelle abi on Jaakobi Jumal,kelle lootus on Issanda peale“, (Ps 146:5) luges Eesti Baptisti Jutlustajate Seminari esimene direktor oma jutluse tekstiks avaaktusel, mis toimus 5. märtsil 1922. a Keilas. Sedasama teksti lugesime Lauluväljaku klaassaalis laupäeval, 5. märtsil 2022. a. Lugejaks oli usuteadusliku seminari värske vilistlane, Oleviste koguduse pastor Rait Tõnnori. See lootus Issanda peale on seminari kandnud läbi 100 aasta. Jumala headust oleme kogenud ja seda tähistasime ka 100. aastapäeva nädalavahetusel.
Juubeliüritused algasid reedel seminari ruumides Koskla tänaval muusika, osaduse ja mälestustega. Kadri Hunt, Taavo Remmel, Tiit Kalluste ja Marek Talts (vilistlane) julgustasid ja tegid hardaks ühekorraga. „Sometimes I feel like a motherless child,“ helises vanade palvelaulude vahele, mida Kadri oma vanaema palveraamatust laulis. Nende vahele kõlasid usujulged „Jeeses, ta on vastus“ ja „Vaimus me saanud üheks.“ Ühel hetkel märkasin, et rahvas laulis mitmehäälselt kaasa. Laulust sai palve ja palvest laul. Mälestusi jagasid endised rektorid ja õppijad. Oli nii humoorikaid kui tõsiseid mälestusi, oli lugusid Jumala imedest ja tähendusrikastest suhetest. Palju tänupõhjuseid! Päeva lõpetasid Peeter Tamm ja Margus Kask ühise laulu-palvusega. Tõepoolest, sel õhtul saime Vaimus, laulus ja palves uuesti ühendatud Jumala rahvana.
Laupäeva hommikuks oli meiega liitunud kaks väliskülalist seminari partnerkoolidest – Elstali teoloogilisest seminarist rektor Michael Kisskalt ning Norra teoloogia ja juhtimise koolist õppejõud Tommy Davidsson. Kohal olid taasavatud seminari seitsmest rektorist kuus ning muidugi EKB liidu president Erki Tamm ning vanematekogu esimees Joosep Tammo. Kogunesime lauluväljaku klaassaalis, mis pakkus avarat vaadet merele.
Päeva avas konverents „Tarkus hüüab tänavail“, milles pealkirja iga sõna aitas lahti mõtestada üks ettekandja: Mikael Raihhelgauz (seminari arendusjuht), Joosep Tammo ja Michael Kisskalt. Sellele järgnenud Meego Remmeli juhitud paneeldiskussiooni küsimused olid keerukad isegi neile kolmele targale mehele, aga koos leiti vastused üles. Peale pisikest pausi toimusid intervjuud nelja rektoriga: Toivo ja Einike Pilli, Peeter Roosimaa ja Ermo Jürma. Kõik neli tunnistasid Jumala headusest ja imedest, mida nad on kogenud seminari juhtides.
Sellele järgnenud piduliku jumalateenistuse muusikud oli kogunud kokku seminari tiimi liige ja ülistusvaldkonna eestvedaja Ragne Kivimets. Eri koguduste noored ja veidi vanemad muusikud, nende seas mõned vilistlased ja üliõpilased, kutsusid meid üheskoos kaasa Jumalat tänama. Videotervituses julgustas meid Euroopa Baptistiföderatsiooni president Stefan Gisiger, kes oli pidanud kahjuks koroonaviiruse tõttu koju jääma. Pidupäeva jutluse pidas Erki Tamm, kes ütles selgitas, kuidas leitakse uusi töötegijaid – neile vaadatakse kõigepealt otsa armastuses nagu Jeesus seda rikka mehega tegi. Ning siis julgustatakse neid järgmine samm astuma. „Ka suurte meeste teekonna alguses oli keegi, kes neid märkas, kes kutsus. Näiteks Osvald Tärgile leidis õpinguvõimalused USA-s Adam Podin,“ tõi Erki näite.
Päeva lõpuosas tänasime eelmisi rektoreid, toetajaid ja liidu juhte. Tervitusi tõid külalised Tartu Ülikooli usuteaduskonnast (Urmas Nõmmik) ja Usuteaduse Instituudist (Randar Tasmuth), oma tervituse saatis Eesti Metodisti Kiriku Teoloogilise Seminari rektor Külli Tõniste. Piibliseltsi esindajad kinkisid väärika suure Piibli ja Elva koguduse pastor vajaliku 5-osalise Uue Testamendi alase teatmeteose. Suur tänu kõigile! Päev lõppes dokumentaalfilmi esilinastusega, mis võtab kokku seminari 100-aastase loo läbi Jumala headuse perspektiivi.
Nagu ikka, peab suuri sündmusi kolm päeva järjest tähistama. Pühapäeval toimus juubelijumalateenistus Keila baptistikoguduse palvelas. Tervitama oli tulnud linnapea Enno Fels, seminari esimesest aktusest rääkis pikemalt Merike Meri, oma õppimiskogemusest jagas tudeng Aris Sepp ja jutluse pidas rektor Einike Pilli. „Teoloogilist kooli võib võrrelda õunapuuaiaga. Siia on erinevatel aegadel istutatud ja selle vilju on söödud näljaaegadel. Vilja ei näe ega maitse alati need, kes istutavad. Ja see, mida meie istutame, jääb paljuski järgmistele,“ kirjeldas Einike kooli juhtimisel kogetut.
Peale ühist tordisöömist kogunesime veel Karjaküla kalmistul, et panna lilled kooli esimese juhi Adam Podini ja tema naise Emilie hauale. Need esimeste „õunapuude“ istutajad puhaksid juba, aga meie sõitsime igaüks oma ülesannete juurde. Ikka selleks, et hea Jumala abiga istutada veel õunapuid, nii palju ja nii kaua kui võimalik. Ikka selleks, et nende vili ulatuks igavikkudeni välja.
Tekst: Einike Pilli
Fotod: Elerin Tammel, Erki Tamm
