Hingehoidjate kärg õpetas paremini abivajajaid märkama ja toetama

12. oktoobril tulid hingehoidjad erinevatest kogudustest Kõrgema Usuteadusliku Seminari ruumidesse kokku, et kuulda kogemusi ning täiendada oma teadmisi keeruliste teemade kohta, nagu depression, suitsiid ja ärevus. Kuigi need teemad on eriti viimastel aastatel esile tõusnud ning depressiooni ja ärevushäiret on diagnoositud aina rohkem, võime näha depressiivset käitumist ka Piibli tegelaste hulgas. Meego Remmel tõi välja, et näiteks prohvet Joona on üks depressiivse elutahte kaotuse musterkuju. Samuti näeme Piiblis depressioonile omaseid tunnuseid ka Aabrahami, Saara, Iiobi, Moosese, Eelija, Sauli ja Jeremija juures teatud eluperioodidel.

Karmen Maikalu rääkis vaimse tervise probleemide sagenemisest ja näitas rahvale testi, mille abil kontrollida, kas sul läheb enam-vähem hästi või peaksid kindlasti mõne hingehoidja või psühholoogiga rääkima. Ta selgitas, et need teemad on keerulised ja koosnevad erinevatest aspektidest. Palju toetavad vaimset tervist puhkus ja uni, söömine-joomine ja füüsiline koormus, mis loovad justkui vundamendi. Samas võib inimene jõuda punkti, kus lihtsad asjad enam ei aita, sest depressioonis oleva inimese ajukeemia muutub. Kui teda enam miski ei huvita ega paku rõõmu ja ta on jõudnud raskemasse depressiooni, siis ei aita teda soovitused süüa või magada või näiteks piiblisalmide tsiteerimised. Siis on vaja psühhiaatrit ja ravimeid.

Karmen Maikalu selgitas, et antidepressante ei peaks kartma, sest need on, nagu teisedki ravimid, kuid neid peab võtma lihtsalt kaua – vähemalt pool aastat – ja need hakkavad mõjuma alles nädala või veel pikema aja jooksul, mitte kohe esimesel päeval. Ta lisas, et need ei tekita sõltuvust, küll aga tekitavad seda rahustid ja unerohud. Ta julgustas kogudusekaaslastelt rohkem küsima tõsiste teemade kohta, eriti kui nende käitumises on märgata muutusi, mis viitavad sellele, et inimesega ei pruugi kõik hästi olla.

Paneelvestluses rääkisid mitmed inimesed oma kogemustest ärevusest, hirmudest ja muudest raskustest. Nad soovitasid rasketel hetkedel näiteks psalme lugeda ja ennast sinna teksti panna. Samuti tuletasid nad meelde, kui oluline on ka koguduse töötegijatele puhkust anda või lastega emale hingamisaega anda, hoides tema lapsi.

Mari Vahermägi rääkis sellest, mida hingehoidjad peavad tegema selleks, et ise selles vaimselt raskes töös vastu pidada ja mitte masendusse sattuda. Ta selgitas, et kuigi me oleme koguduses oma vendade ja õdede hoidjad, ei saa me lahendada nende probleeme või päästa neid, vaid olla toeks ja usaldada ülejäänud Jumala kätte. Vahepeal tasub ka läbi mõelda, miks ma üldse seda tööd teen. Kui kõike saab aga liiga palju, tuleb kindlasti puhata. Mari õpetas ka oma kalendrit Jumala kätte andma.

Dee Jones rääkis hingehoidjatele aga sellest, et oleme vaenlasele kättesaadavamad siis, kui oleme üksi. Näiteks stress võib tekitada tahtmise tõmbuda teistest eemale, kuid tegelikult peaks olema vastupidi. Paraku väheneb inimeste suhtlus ja ka oskus seda teha seoses tehnoloogia arenguga. Ta kinnitas, et me peame teistega kontaktis olema ja see ei ole nõrkus, et me vajame teisi, vaid me oleme loodud nii.

Laura Jõgar