Varakevadisel päeval kogunesid nelja Eesti teoloogiat õpetava õppeasutuse õppejõud koolitusele „Miks on motivatsiooniks vaja kolme jalaga taburetti?“ Teoloogiliste koolide ühiskoolitusi on läbi aastate ikka tehtud, aga viimane oli nii ammu, et keegi osalejatest ei mäletanud täpselt, millal.

Koolitajaks oli seekord kutsustud hariduspsühholoog Grete Arro. Enam paremat koolitajat minu meelest Eestis õpimotivatsiooni teemal polegi. Aga osalejad pidid ise ka vaeva nägema – vaatama enne koolitust ära hollandi professori Maartin Vansteenkiste videoloengu ning otsustama, kas ta ka teeb seda, mida õpetab. Ning kuna Grete õpetas, et parim proportsioon õppetöös on 50% õpetaja ja 50% õppijate juttu, analüüsisime ja arutasime päris palju.

Mis need kolm motivatsiooni jalga siis on? Autonoomsus, seotus/soojus ja kompetentsus. Nende toetamist ja nende mittetoetamise vältimist koolitusel koos õppisimegi. Peale koolitust ütles KUS kirikuloo õppejõud Sven-Joonatan Siibak: „Siit on palju enam õppida kui lihtsalt õpetamiseks. Õpitul on tähendus kogudusetöös, misjonitöös, tegelikult nii paljudes kohtades!“

Nagu ikka koolitustel, tundsime rõõmu teiste osalejatega kohtumisest ja nende paremini tundma õppimisest. Kohal oli nii Usuteaduste Instituudi dekaan Liina Kilemit kui Eesti Metodisti Kiriku rektori kt Taavi Hollman, õppejõududest ja juhtmeeskondadest rääkimata. Rõõmustasime, et Tartu Ülikooli Usuteaduskond oli seekord ka ühe õppejõuga esindatud. Enne kui koju läksime, kutsusid Metodisti seminari inimesed meid järgmine kord enda juurde. Miks mitte? Külla on vahva minna ja koos on motiveeriv õppida!

Einike Pilli
Seminari rektor