Ruhnu
Küla keset merd, nagu üks rännakukaaslane lõpuringis ütles. Üle kahe tunni meresõitu ja pisike saar oma eripärade, vahelduva ilma ja sõbralike kohalikega. – See oli seminari korraldatud palverännak, mis toimus 8.-11.augustil. Minu jaoks oli see nii palverännak kui ka lihtsalt mõnus reis heas seltskonnas, kosutav osadusaeg igaõhtuse sauna ja koos naermisega.
Palverännakule kohaselt kõndisime vaikuses, olles eelnevalt teele kaasa saanud mõtteid ja küsimusi, millega seoses võiks vastaval etapil palvetada. Seekordsel rännakul lugesime kuningas Joosija lugu, püüdes tõmmata paralleele tänapäeva ja iseenda eluga. Minu jaoks isiklikult jäi kõndimist natuke väheks. Aga eks oma osa selles oli ka ilmal – viimase päeva lõunaks jõudsime tagasi „koju“ sõna otseses mõttes minutipealt – järgmisel hetkel hakkas väga kõvasti sadama.
Lugu jätkub peale pildigaleriid
Samas kasutas Jumal isegi vihmasadu. Just tänu sunnitud vihmavarju jäämisele tekkis üks tähenduslik vestlus, kus seni võõraste inimestega vastastikku jagatud lood olid isiklikud, ausad ja kohati valusad. Ja kuigi lood on erinevad, siis ometi tajusime vist kõik, et tundetasand on sarnane ja et see jagamine oli Jumala juhitud. Kõige tähenduslikumaks osaks palverännakust kujunesidki erinevad vestlused, kus jagasime päris elu südamest südamesse ja seejuures leidsime ühisosa – see tähendab – mõistmist. Loomulikult ka palvetasime üksteise eest.
Suurt pilti pani rohkem tajuma viimasel õhtul Ruhnu vanas, ligi 400-aastases puukirikus peetud palvus, kus osalesid ka mitmed kohalikud ja teised saare külalised. Hiljem saime väikese ekskursiooni ka kõrvalasuvas uues kivikirikus.
Südamlik tänu korraldajatele ja tänu Jumalale, kes kasutab ära neid ühiseid retki, kui anname Talle aega - ja loob selle ühise suure loo sees neid isiklikke lugusid ja jagamisi, mis muudavad elu nii väärtuslikuks!
Loo kirjutas Eva Sikemäe
Fotod: Matt Edminster ja Einike Pilli
