Konverentsi eesmärgiks oli kaardistada suuremaid uuendusi kirikuloos ning õppida nende valgel, kuidas evangeeliumi meie ajas kõige tähendusrikkamalt esitada.

Järgnevalt kokkuvõtted mõnedelt esinejatelt:

Priit Rohtmets (TÜ ja UI). Reformatsioonide aastapäevad on sageli olnud identiteediloome aluseks, nad on eesmärgistatud ja võtavad reeglina kokku selle, kuhu kirik on varasema perioodi jooksul jõudnud. Samal ajal on aastapäevad käivitajad, mis avaldavad mõju kiriku tulevikule. Reformatsiooni aastapäevad on aastasadade jooksul kandnud tervet rida taotlusi, mis luterluse arengut ilmekalt kokku võtavad: Martin Lutheri isik, vastandumine katoliiklusele, ent samal ajal oikumeenilised motiivid, poliitilised ja ühiskondlikud mõjutegurid, luterlik (kirja)kultuur, vabanemine riigi eestkostest ja reformatsiooni sõnumi järjekindel mõtestamine.

Toivo Pilli (KUS, IBTSC). Ettekanne käsitles radikaalse reformatsiooni iseloomulikke jooni 16. sajandil ja nende tähendust tänapäeva kontekstis. Ettekandja rõhutas, et igas usuliikumises on konstante ja katkestusi. Eelnevast võetakse mõndagi üle, samas antakse uusi rõhuasetusi. Vabakirikud, kes vähemalt vaimses mõttes on saanud mõjutusi anabaptistideltki, on altimad muudatustele ja näevad oma autentsust kohaliku koguduse osaduses. Samas on vaja tunda kristlikus elus ja kuulutuses ka järjepidevust ja ajalooliste juuri.

Meego Remmel (KUS). Päästeks piisab armu kuulutamisest ehk evangeeliumi kõnelemisest, aga evangeeliumi levikuks ja jumalariikliku elureaalsuse loomiseks on vaja armu välja elada – kehastades ja tegutsedes, mida Jeesus on käskinud (vrdl Mt 28:19). Jumalanäoline elu - imago dei - on võimalik armu läbi saadud usust edasi minnes tegude juurde teiste heaks. Jumal loob sotsiaalse reaalsuse sidusates elusuhetes ja tema Vaimu vili avaldub neid suhteid edendavates isikuomadustes ja tegevustes ehk sotsiaalsetes praktikates, mis veenavad ja lõimivad.