Jõuluaja mõtisklus

Mis on inimelu väärtus?

Lõppeval aastal oleme õppinud nägema inimelu väärtust teisiti kui varem. Oleme kaalunud
mõttes, kui suurt majanduskahju võime kanda, et päästa inimeste elusid. Oleme küsinud,
kas füüsilise tervise hoidmine väärib hinda, mida selle eest vaimse tervisega maksame. Ja
kuigi riigipiirid on kinni hullemini kui nõukogude ajal, tunnetame enam kui kogu senise elu
jooksul, et jagame saatust terve inimkonnaga. Milline aeg!

Jõulud kuulutavad meile selget sõnumit inimelu hindamatust väärtusest. Sünnib väike vaene
laps ja kuningad lähevad teda tervitama. Karjased jätavad oma töökoha, et beebit näha ja ta
vanemaid õnnitleda. Keegi neist ei ole imikuga kuidagi seotud, ometi kõik rõõmustavad,
kuna elu on nüüd rohkem, kuna nad usuvad, et sellel tundmatul poisil on tohutu potentsiaal
muuta terve inimkonna saatust. Ühel, inimeseks saanud Jumala elul võib olla nii suur
väärtus!

Ja ometi ütleb evangelist Johannes, et „Ta tuli omade keskele, ent omad ei võtnud teda
vastu.” Vahel on inimestel raske märgata väärtuslikku otse enda silma all. Mõne elu
väärtuslikkust õpime tundma alles tagantjärele, siis kui see on lõppenud. Mõnikord harjume
heaga nii ära, et hakkame seda enesestmõistetavalt võtma. Unustame öelda “aitäh!” ,”oled
mulle oluline”, “oled kallis”. Soovime, et märkaksime nende jõulude ajal ennastümbritsevate inimeste väärtust ja ütleksime seda neile. Loodame, et ise lähedaste armastust kogedes tajume pühade ajal veelgi paremini oma elu kallidust ning suurt
potentsiaali. Armastus teeb iga inimelu väärtuslikuks!

Veelgi väärtuslikumaks teeb meie elu inimeseks saanud Jumal. Oleme tänulikud sellele beebile, et Ta siia maailma sündis ja muuhulgas tegi meie osaduse võimalikuks. Jeesuse tulek kinnitab Sinugi elu tohutut väärtust. Koroonakaose jõulude ajal võime kergesti kaotada silmist lootuse ja väärtuse, mida Jeesus ise meie ellu tuua tahab. Jumal on meiega, meie keskel. Märkad Sa teda? Meie elu ega jõulude väärtus ei peitu rõhutatud pidulikkuses,
ülekoormatud jõululaual või kuusepuu all, ei kiirustamises ega kaunistamises. Jõulusõnum
ütleb, et Jumal tahab meiega kohtuda.

Ent kuidas me seda sõnumit niivõrd imelikul ajal välja elame? Varem oli kõik lihtne. Nõudlus
pühadeaegse härduse ja lootustunde järele kasvas koos piparkookide ja mandariinide
nõudlusega, jõudes jõululaupäeval haripunkti. Kristlikul kogudusel – Jumala armu ja rahu
ainsal litsentseeritud maaletoojal – tuli vaid oma kiriku uksed avada ning pingid täitusid
justkui imeväel. Tänaseks on nii mõnigi koroonasse haigestunud inimene kaotanud oma
võime mandariinide lõhna tunda, traditsioonilisest jõuluteenistusest on aga saanud tõsine
oht rahvatervisele.

Oma püüdlustes jõululugu tõlgendada oleme alateadlikult vaadanud kirikut selle laudana,
kuhu inimesed rändavad, et Jeesusega kohtuda. 2020. aasta kontekstis on niisugune
tõlgendus aga oma jõu kaotanud. Jõulude eel seisame omamoodi teelahkmel. Võime ajada
oma lauda veel väiksemaks: mina ja mu pere – meie oleme Joosep ja Maarja (või siis lambad
ja vasikad, kui tahame eriti alandlikud olla) ning Jeesus sünnib siin meie kodus, parajasti siis,
kui me seapraadi ja hapukapsast sööme. Kuid on ka teine tee…

Vahest koroonakriisi ootamatu väärtus peitub just selles, et meil on aega ja motivatsiooni
jõululoo radikaalse sõnumi taasavastamiseks? Jeesus ei sünni selleks, et preestreid ja
kirjatundjaid nende vagaduses tunnustada, vaid selleks, et kehtestada riik, kus Kuningas ise
otsib lähedust kõige tühisema karjasega, kuulutades oma teenimise ja kannatuste läbi: „Sinu
elu on väärt rohkem, kui kõik maailma rikkused!“

Mikael Raihhelgauz ja Einike Pilli