Võta kingad jalast

Kui Seminari tudengite koolipäev 7. detsembri õhtul lõppes, asendus mõttetöö toolide-laudade tassimisega ning kätt polnud enam vaja tõsta, et õpetajalt midagi küsida, vaid et kuusepuu külge ehteid riputada. Kätte oli jõudnud üks õppeaasta tähtsatest sündmustest – Kõrgema Usuteadusliku Seminari jõulupidu.

Tundub, et viimastel aastatel on Seminari jõulupidudel saanud omamoodi tavaks lisada tavapärasele pidulikule jõulurõivale väike vimka. Paari aasta eest pidi endaga ühes võtma huvitava peakatte, eelmisel aastal tuli kapist leida üks pilkupüüdev lips ning sel aastal paluti anda võimalus täiesti võimatutele sokkidele. Õige kah – lõbus peab olema! Aga Seminaris teatakse, et mitte ainult lõbus ei pea olema. Peab olema meeltlahutav, aga ka meeltparandav. Peab olema elumuutev ja edasiviiv. Õhtu pealkiri “Võta kingad jalast” ühendaski omavahel lõbusa ja sügava – ühelt poolt kui kodune õhtu omaksetega, teisalt meenutus Jumala sõnadest: “Võta jalatsid jalast, sest paik, kus sa seisad, on püha” (Js 5:15).

Õhtu algas Seminari rektori Einike Pilli tervitusega üliõpilastele, õppejõududele ja nende peredele. Ta julgustas meid olema “emadeks” ja “isadeks” maailmas, kus on palju muret ja kurbust, sest Jumala Poeg näitas meile ise eeskuju, otsekui “võttes kingad jalast”, sündides inimkonna keskele.

Peale tervitust asus saalitäis rahvast jõulutoidu kallale. Samal ajal võis näha laudade vahel kahte inimsuuruses looma ringi silkamas – üks jänes ja teine rebane – mõlemad jube sarnased ja sama armsad ka. Tegu oli “lastehoidjatega”, kes õhtu jooksul pisematele nalja ja tegevust pakkusid. Lisaks neile alalistele pidulistele astus läbi ka jõuluvana, kes sel aastal tavapärasest kõhnem välja nägi. Põhjuseks see, et põhjapõder on lõpuks pensionil ja nüüdsest sõidutab ta end ise. Iga laps sai piparkooke ja mandariine täis tuubitud jõulusoki ning kingist ei jäänud ilma ka tudengid ja õpetajad.

Muusikaliste vahepalade osa täitsid sel korral Regiina ja Ardi Viires. Need palad olid küll mõeldud rohkem taustamuusikana, aga Ardi kitarrimängu kuuldes oli mul ausalt öeldes raske samal ajal mingile jutuajamisele keskenduda. Tõeliselt mõnus.

Jõulujutluse pidas meile EKB Liidu president Erki Tamm, kes jagas mõtteid kirjakohast Luuka 7:36-50, kus patune naine võiab Jeesuse jalgu. Ta kutsus üles mõtlema oma käimistele möödunud aasta teedel ning jõudis välja selleni, et tegelikult soovib Jeesus ka meie “jalgu pesta”, meid selliselt teenida, meile armu pakkuda. Kas oleme valmis seda vastu võtma? See küsimus juhtis inimesed üksteise eest palvetama.

Näen Seminari keskkonnana, kus on viimasel ajal järjest paremini õnnestunud ühendada üksteise alandlik teenimine, pere-tunde loomine, lõbusus ning sügavus, mis on elumuutev ja edasiviiv. Selle aasta jõulupidu peegeldas minu arvates suurt osa sellest väga hästi.

Artikli autor: Kaur Paldre
Fotod: Riina Ani